kolmapäev, 25. märts 2015

Veel ühed triibulised

Tuttpütiema ja tema triibulised
Alustasin pilti juba eile, aga siis läksin õhtupoolikul korraks Aidile külla. Korraks. Sain vaevalt enne südaööd koju, et kiiresti veel üks suts tööl ka käia. Nii et pilt jäi tänaseks lõpetada.

Aga jah, siiamaani on heldimus külastatud kohast ja eelkõige ikka muidugi pererahvast. Peaaegu oleksin sinna elama jäänud :)

Ps. Vaatasin esimest korda Kodutunde saadet. Ameerika "Totaalse muutumise" oma oli kunagi, kui mul veel telekas oli, üks lemmikutest (eriti põnev oli kujutleda, kuivõrd palju rohkem tööd tuleks ehitamisel meie kliimas teha). Jah, hea on vaadata, kui midagi saab korda, keegi saab abi jne. Aga kuna saatejuht tegi ka vihje mõnele õelale fb kommentaarile, siis vaatasin korraks sinnagi. Perekoolis ma ju ei käi, delfisse juhtun korra aastas ja Elu24 käib ka kauge kaarega mööda. Vaatasin ja imestasin, miks teritatakse hambaid sellise teema juures? Jah, abivajajaid on teisigi. Kindlasti. Kas nemad olid kõige hädalisemad? Aga kust mina seda tean. Küllap saatetiimil olid omad kriteeriumid, mille järgi nad selle pere aidata võtsid. Põhimõtteliselt on kõigil õigus normaalsele inimväärsele elule, vabadusele ja isiklikule ruumile. Aga kes on need sapipritsijad, kõiketeadjad, laimajad, kus nad elavad, kas tõesti meie kõrval? Küllap vist. Kujutlesin, mis siis saaks, kui minul oleks võimalus saada selline projekt oma elutingimuste parandamiseks. Ma tean, et rõõmustajaid oleks palju, aga ka neid, kes vaataksid viltu, oleks mõni. Et miks ta siis ei ole normaalsele mehele läinud, miks ta abiellus sellise loruga ja sai temaga kaks last, miks ta sellest lorust ära lahutas, miks ta ei ole normaalsele tasuvale tööle läinud, miks ta on selline kunstnik, hakaku normaalseks... Mul on üks selline hõimlane, ise pole ta mulle midagi öelnud, aga mu emale küll ja ema ei suuda ju vait olla, on kõik mulle edasi rääkinud.

Paraku ei ole mul grammigi kinnisvara, see tähendab, et mul pole võimalust isegi sellisest saateprojektist abi oodata. Ise tuleb kuidagi hakkama saada ja taevas teab, ma ei ole viimase 15 aastaga seda lahendada suutnud. Eks näis, mis elu toob ja kas seal kusagil on ka mõni võimalus minu jaoks. Üks väike ime kuluks vist varsti marjaks ära :)

27 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

mina kleepun kuidagi Aidi köögitooli väga tugevalt kinni, ei tea kas ka Sina :)
Mis puutub imedesse, siis nii mõnegi nurga taga on mõni peidus aga kuidas see õige nurk kätte leida :) igatahes peab neisse uskuma ja olgu selleks meil jõudu ja õelad sapipildujad on lihtviisiliselt kadedad ja nad ise ka ei tea mille peale või pärast. Las nemad elavad oma elu, nende arvamist ei tohi enda elusse mitte lasta :)

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Ah, jaa, väikesed triibikud on mõnusalt ehmunuduudishimulikud ja mammak emauhkusest pakatamas :)

Lendav ütles ...

Ma imestan, et mind seal nii kaua välja kannatati ja välja ei visatud, pigem vastupidi tundus olevat... Mulle sobis köögidiivan väga hästi, mul omal sellist looma majapidamises polegi.

Aga igasugused pisikesed triibulised on lihtsalt kirjeldamatult ägedad, sellepärast ma neid joonistangi.

Ega kurja sõna ei tohi, jah, hinge lasta. Sellel konkreetsel inimesel kahtlustan olevat varjatud hirmu ja süütunde - see maja, kus nende pere elab, oli algselt mulle pärandatud, aga siis... nojah. Isa otsustas ümber. Pärast, kui ma olin oma esimesest mehest ära lahutanud, kahetses, aga mis tehtud, see tehtud. Ma ei mäleta, et enne pärandijama oleks mingit hõõrumist meie vahel olnud.

mustkaaren ütles ...

Ytleme otse välja - isale ei meeldinud su mehetropp. Meheks see ei kõlvanud, ja majast jäid ka ilma...
Mul hakkab paha praegu.
Klaarigu jumal see räme ebaõiglus ja asjaosaliste lollus ja väiklus nyyd ära. Isased on sooja pesa leidnud, aga tibudega ema peab vihma käes ligunema. Fakk.

Anonüümne ütles ...

Sinu loo taustal tundub vara mitteomamine päris hea asi olevat. Mul pole juriidilises mõttes ka midagi muud, kui jupike võsa Võrumaal, ning kui see ükskord müüdud saab, siis ei ole järeltulijatel muud jagada, kui hunnik raamatuid ja tonn lõnga.
Ma ei tea, kuidas seal üleval niisugust ebaõiglust juhtuda lastakse. Vana polnud parasjagu kodus?
PS. Mamma pisikestega on muhe:)

Lendav ütles ...

Nojah, sihukesed väiksed valearvestused, Mina tegin vale valiku ja siis isa tegi minu valikust lähtuvalt veel ühe vale valiku. Pöördumatult.

Kurrat, ma ei saa aru, mida ma tegema peaksin, et sellest igavesest üüriorjusest pääseda (ja pidevast ebakindlusest ning kodutuse tundest, mis sellega kaasas käib). Tööga ei teeni ma iial nii palju raha ja muid võimalusi nagu ei näe. Rikkaid Ameerika onusid ka ei ole. Töö juures mutid mõtlesid pikalt järele ja soovitasid rikas mees leida. Kas see ongi siis ainuke variant? Mu mõistus tõrgub seda uskumast.

Lendav ütles ...

Mulle on püütud selgeks teha, et üürikorteril pole ka viga midagi. Et omanikul on ka palju muresid. Jah, muidugi. Aga üürilisena on üheks suureks miinuseks pidev teadmatus, kui kaua saab antud elamises olla, käesolev on kolmas korter, mis minu seesoleku ajal müüki läheb (see siin praegu veel ametlikult ei ole müügis, aga ega see hetk enam kaugel pole). Teiseks pole üüripinnal üldse kindel, kas omanikku huvitab oma kinnisvara tervis või mitte. Minu kodu pensionärist omanikku ei huvita see enam aastaid. Elektrijuhtmete olukord, katuse olukord, mitte miski. Ütles, et sellega hakkab edasi tegelema uus omanik...

Omanik on pakkunud korterit mulle, küllap saaksin temaga mingi järelmaksu peale kaubale (pangad naeravad mu lihtsalt välja), aga see siin ei ole koht, kus tahaksin pikalt elada - seda ei ole võimalik arendada, planeering on selline. Pole kohta, kuhu kempsu teha, pole kohta, kuhu kraanikaussi panna, pole esikut, pole dušinurga-ruumi. Elan siin nõndamoodi, nagu tudengieas, suvalise paigutusega majapidamises.

Olen otsinud parema planeeringuga üürikorterit, aga praeguse seisuga ma ei saaks üürida isegi mitte ühetoalist korterit (ja me oleme ju kolmekesi). Lihtsalt söögiraha enam ei jaguks, muudest vajadustest rääkimata. Ja seda ometi täistöökohaga töötades. Kahetoaline korter võtaks koos kommunaalidega juba terve palga.

Minu mõistus on praegu jälle otsas.

Räägivad, et lahendus tuleb tavaliselt siis, kui viimane, päris täitsa viimane hetk on käes. Sinna on veel aega. Eks ma siis ootan (ja otsin edasi). Ma tean, et kuuse alla ma ikka ei jää. Olen siiani omale lõpuks mingi ulualuse leidnud, küllap ka seekord. Lihtsalt... ükskord võiks ju ometi midagi paremaks minna? Ei taha enam hästi üht puukuuri teise vastu vahetada...

Lendav ütles ...

No ja siis ma teen kõrvalt mõne väikse haltuura, ja see tasu kaob nagu mutiauku mõne elulise vajaduse täitmiseks. Olen siin kunagi 7 aastat tagasi kirjutanud suurest rõõmust ja rahulolust, kui sain minna poodi ja ilma süümepiinadeta osta meile kõigile kolmele uued sokid. Olukord ei ole paraku selle 7 aasta jooksul oluliselt paranenud.

Ah, aitab küll sellest hädaldamisest praegu. Mul on tunne, nagu ma jookseksin järjest ja järjest peaga vastu seina. Kui keegi teist näeb selles seinas mõnda ust (võib ka aken või lakaluuk olla), mida ma pole tähele pannud, öelge, oleksin väga tänulik.

Anonüümne ütles ...

Mul on alati väga kurb lugeda, kui oma raskustest kirjutad. Minu jaoks pole see ving või halamine, ma täiesti mõistan sind. Kuna elan ka ise üürikorteris, tean hästi, mis tundeid seal elamine tekitab. Kunagi rääkisin oma sõbrannale südamepõhjast neist tunnetest, mis üürikas elamine minus tekitanud ja tema üritas siis nalja visata, et aga osta omale korter siis. Sellel hetkel tekkis tunne, et tahaks talle rusikaga näkku lüüa.

Kus kandis sa elad ja kas sa hoiad pidevalt töökuulutustel ka silma peal? Ilmselt pole muud võimalust, kui otsida veidi paremini tasustatav töö. Kui palju sa joonistamise eest küsid? Ma mõtlesin, et kui ma kunagi oma kodu ostetud saan, tahaksin sinult midagi tellida :) Päris ausalt kohe.

mustkaaren ütles ...

1. Rikast meest on pakutud, aga eluaseme nimel mingi tõpraga prostitueerimine kõigile ei sobi. Lastega naine aga ei sobi eriti kellelegi.
2. Väljamaale tööle minek, sobib ainult tugeva stressitaluvusega, täiesti tervele ja tugeva enesekehtestusvõimega inimesele. Hea ainult siis, kui sul pole abituid pereliikmeid.
3. Oodata, kuni lapsed oma elu peal, saavad hakkama õppimise kõrvalt töötamisega. Siis võib kasutada variante 1, 2 ja 4.
4 oleks. Hankida praegu teada mitteoleval viisil maja mingis toredas kolkas. Ylalpeetavate koolilaste olemasolul võimatu.
5. P.rse, raisk.
6. On mul sama seis tegelt, sest lapsed on väikesed, eluaset pean oma töö ja vahenditega arendama ja omanikku ei huvita absoluutselt, et selle seis on kohutav. Aga arendamata, loe: maksmata jätta ka ei saa, sest muidu asi sõna otseses mõttes kukub kokku.

mustkaaren ütles ...

7. Kuulsaks ja nõutud spetsialistiks nt kunstnikuks saamine, siis on kyll palju tööd, aga vähemalt jaksab telgi jaoks tyki maad osta.

mustkaaren ütles ...

7. Jälle ei sobi, kui sul on abituid ylalpeetavaid.
Vabandust läbustamast, aga progressi- ideed on meil kõigil aeg-ajalt yle ääre ajamas.

Hundi ulg ütles ...

Kodutunde saatest. Mulle ameeriklaste saates meeldis põhimõte - abistati hättasattunud abistajaid. Peresid, kes olid ise pidevalt kogukonnale midagi isetult teinud ja andnud ja nüüd ootamatult või siis sellesama isetuse tõttu vajasid abi. Meie Kodutunde valikukriteeriumid on teised, mistõttu see kutsub paljudel juhtudel esile ... "arutelud" moraalist, eetikast, vastutustundest? Mõistagi ei taha ma selle repliigiga viidata mingile konkreetsele saatesarja osale ega õigustada saadete taktitundetut kommenteerimist.

Üürikorterid ja oma elamine. Mõned turule tulevad korterid Elvas on minu arusaamist mööda suhteliselt odavad. Saada näiteks viie tuhande euroga kahetoaline ahjukütega korter, kus inimene on kogu aeg sees elanud (järelikult elamiskõlblik - koli vaid sisse?), on minu arvates hea tehing. Iseasi muidugi see, palju sinna veel on vaja sisse panna, et kõik oleks "nii nagu vaja".

Lendav ütles ...

Milline korter on Elvas 5000.-? Päris tõsiselt küsin, sest mulle on siiani hakanud silma miinimumhinnaga 19000.- Võibolla pole ma õigetest kohtadest otsida osanud. Jah, Annikorus võibolla oleks midagi sarnase hinnaga või mõnes veel väiksemas kohas, aga seal on juba kindlasti vaja korralikku autot, sest ühistranspordi peale ei saa loota. Auto on, aga korralikuks ei saa seda kuidagi nimetada, sel talvel seisis mitu kuud, sest remondiks ei olnud vahepeal raha. Ja kui linnast kaugemale kolida, tuleb ka kohe töökoha küsimus, sest koristama ei ole mõtet maalt sõita - transport sööb palga ära.

Korteri elamiskõlblikkus on oluline, aga sellega, et oleks "nii nagu vaja", pole kiiret. Olen n.ö. tudengistiilis elanud juba hulk aastaid. Törtsuke värvi, rullike tapeeti ja augud saavad lapitud kuni millalgi on rohkem aega ja rahalisi vahendeid. Peaasi et enam-vähemgi tuult peab, küttekolded kõlblikud on, põrand jalge all sisse ei kuku, elektrijuhtmed seinalt maha ei põle ja katus läbi ei jookse. Ja sellisesse pugerikku, kus ainuvõimalik voodikoht on akna või ukse ees või kus eelmine omanik leiti samast toast köie otsas rippumas ja haisemas, ma ka enam kolida ei taha. Ja söögilaua jaoks peaks ruumi olema. Ma pole siin kordagi oma lastega ühise laua taga söönud, sest lihtsalt ei mahu.

"Otsi rikas mees" tähendab mu jaoks seda, et tuleks panna üles kuulutus: "pakun intiimteenuseid, tasu võtan välja kinnisvaras". Mul oli kunagi peale lahutust austaja, kes oleks rõõmuga võtnud nii minu kui lapsed ja mul poleks mingeid elukohamuresid olnud. Aga ta ei olnud kuidagimoodi minu maitse. Romantik olen, midagi pole parata.

Oleks ma natukenegi vanem, oleks mul tõenäoliselt mõni EVP-de eest erastatud pind. Aga seda võimalust mul ka ei olnud.

Lendav ütles ...

Kõige totram on asja juures see, et üüridena olen (erinevates korterites) maksnud viimase 18 aasta jooksul korraliku korteri hinna ja seda tänaste hindade järgi, 18 aastat tagasi oleks selle eest eriti suurepärase majapidamise saanud. Ja mul ei ole ikka mingit kindlustunnet. Ootan perenaiselt sõnumit, mis kuupäevast korter täpselt müügis on ja millal hakkavad ostjate hordid mu magamistoast läbi voolama. See majapidamine (pool majast)-
köök, 2 tuba (köetavat pinda 38 ruutu), suvine kütteta ärklituba, väga lekkiva katusega veranda (põrand on ka kindlasti mäda), elektrijuhtmed vanad (maja teisel poolel juba põles osa maha), katus vana ja pööningult vaadates auklik eterniit, koridori ei ole, vannituba ei ole, kuivkäimla õues kuuri taga, salvkaev õues, sauna ühiskasutus, puukuur, mõõdukas krunt, hea asukoht-
maksab minu mälu järgi 22 tuhat.
Kui ma ka tõesti perenaisega kaubale saaksin mingi järelmaksu peale, vajaks see lähemal ajal uut elektrisüsteemi, uut katust, uusi põrandaid (külmad ja niisked, majas on hallitus) ja ma ei tea mida kõike veel, nagu tegijad ütlevad - korruta maja hind vähemalt kahega. Veega liitumine on tehtud, aga kuhu peaks selle vee vedama, mina ei näe selleks kohta.

Olen siin ikka veel ainult sellepärast, et ma ei ole vähemalt sama suurt korterit leidnud, mida üürida jaksaksin - mujal on igal pool juba vesi sees ja muud mugavused, ühetoalise korteri üüriks küsiti viimati 150.-. Mõistus saab otsa. Ühetoalisesse me ju ei mahu ka - ma ei kujuta ette, et minu peres kellegi alaline voodikoht oleks näiteks köögis söögilaua all või keset käidavat põrandat ööseks madratsina lahti rullitav.

Muuseas, naaberkorteris elab täiskasvanud koduse pojaga üksikema, kes saab 2,5x rohkem palka kui mina - meie mõistes siin kõrgepalgaline. Kui tema pidas plaane osta endale oma kodu ja käis pangas uurimas, ei saanud ta sealt mingit positiivset vastust. Palga poolest oleks isegi napilt vist küündinud, aga 1/3 eluaseme maksumusest peab endal olemas olema ja seda tal muidugi polnud. Nii et ma ei kujuta ette, millised tingimused peaksid olema täidetud, et üüriorja elust välja saada... Ja mil viisil seda saavutada...

Praegu paistab ainus variant olema kuulsaks saamine. Kunstnikud saavad paraku enamasti kuulsaks peale surma, aga seda ma oodata ei viitsi hästi. On teist keegi lugenud Mark Twaini Valitud jutustusi? Seal oli lugu, kuidas noored vaesuses virelevad kunstnikud otsustasid, et üks neist peab "surema". Nii tehtigi. Kõik elasid pärast väga hästi, kadunuke paraku valenime all.

Igatahes - tõesti, kui märkate mõnda 5000.- eurost korterit, andke teada.

Lendav ütles ...

Kristallkuul - minult joonistuste või maalide tellimiseks või ostmiseks ei pea miljonär olema. Küsi aga julgesti!

Elan Elvas. Siin on võimalikud töökohad kas kaubanduses (ei ole suurt kõrgem see palk, kui mul praegu) või mõnes tehases - klaasitehas maksab korralikumalt, aga sinna pole lihtne saada ja teiseks elektroonikatehas, kus palk on natuke kõrgem, kui mul. Aga tehastes on vahetustega töö. Mida mu tervis enam välja ei kannata. Nii et see ei ole töötav variant.
Üks variant oleks ka Tartus tööd otsida, Tartu pole ju kaugel. Siis kerkib üles küsimus, kui palju kõrgem peaks palk olema, et ulatuda laenuvõimeliseks ja samas jõuda transpordikulud kinni maksta. Ja mis töö see siis oleks, millele ma kvalifitseeruksin üldse. Tartusse elama ma elama kolida ei taha, olen seal 8 aastat olnud ja sellest sai küll ja kõrini.

Veel oleks võimalus minna mõnele "mehisele" alale tööle. Rauatöö käiks kindlasti üle jõu, puitu võiks isegi kaaluda. Aga paraku ei ole ka nendel aladel siin palgad eriti kõrged, sellest ei pruugi suurt abi olla, kui mu palk tõuseb 300.- pealt 500.-ni, pank mind ikka jutule ei võta.

Üks võimalus oleks leida täiesti uus väljund ja luua oma firma, hakata midagi tegema-pakkuma, mida siin pole. Selleks oleks väga head ideed vaja, sest väikeettevõtjal ei ole meie riigis (ausalt äri ajada) kerge.

Sinna otsa veel harilik alaväärsuskompleks ja valikuid jääb järjest vähemaks. Võibolla peaks eluaseme otsimise asemel süvendatult iseenda silmis enda väärtuse tõstmisega tegelema? Kuidas? Meditsiin selle koha peal ei aita. Auratransformatsioon?!

Lendav ütles ...

Kaaren - Sinuga võrreldes on mul hetkel lausa roosiline elu. Lapsed juba üsna suured, mis annab vabadust varsti loodetavasti juurde. Sul on küll maja, aga paraku väga vana ja väsinud. Naabritest ma ei räägigi.

See-eest on Sul oskusi, mida mul ei ole.

Lendav ütles ...

Käisin ühe sõbrannaga ehituspoes, ta valis tapeeti. Ja pahandas, et ilusad tapeedid nii jube kallid on. Seletas, et tema arust kuulub iga inimese inimõiguste juurde võimalus kujundada enda ümber esteetiliselt ilus ruum. Tõsiselt kohe. Mina jälle kuulasin ja mõtlesin, et see on nii väike asi, mu meelest võiks inimõiguste juurde kuuluda õigus elada elamisväärses kodus (seinad, katus, piisavalt ruutmeetreid, inimese eluks sobiv ruumi geomeetria jne).
Kujundamisega saab ikka hakkama, kui on ainult seinu, lagesid ja põrandaid, mida kujundada... Kui palju siis ikka pott värvi maksab? Isegi kipsplaat ei ole üle mõistuse kallis. Jupphaaval saab ikka san remont tehtud. Aga millisele konstruktsioonile (ja kust seda kõva majakarpi saada), on ikka tähtsam ju.

Elva on kummaline linn. Siin on julgelt igas tänavas vähemalt üks tühi maja. Mõned neist on müügis, aga enamus pole. Ja välja neid ka ei üürita. Imelik.

Mul on selline tunne, nagu oleksin sattunud elama kuhugi minevikku. Kõik tuleb oma kätega teha, veevärk on ainult "härrastel", pops ei jaksa ise endale taskurätisuurust tükikest maad osta ja kui jaksabki, pole sellel kindlasti metsa, majapalgid tuleb "härrade" käest hingehinnaga osta.

Mu vana-vanaisa oli mõisamoonakas, vanaema sai oma nelja kooliaastat kolmes eri koolis käia. Kolisid ühest mõisast teise muudkui. Vana-vanaisa oli lapsepõlves nii vaene olnud, et talvel oli koolipoisi üleriideks ainult suurrätt. Ja elu jooksul suutis ta teenida ja kokku hoida nii palju raha, et sai osta 2 hõbeuuri. Kõik. Kogu elutöö.
Mu vana-vanaisa vaimsus (või oleks õigem öelda vaesus) on vist minu ellu üle kandunud. Mis ma ennist siin ütlesin, auratransformatsiooni või mingit vabastamist või barsi tehnikaid või mida mul nüüd vaja ongi? Vanad vaimud kuidagi sinna 100 aasta tagusesse aega saata.

Ps. kujutate ette, ma pidin praegu oma blogis tõestama, et ma pole robot ja toidupiltidest supipildid välja valima!

Hundi ulg ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Lendav ütles ...

Aitäh, Hunt, vaatan järele!

Anonüümne ütles ...

Kusjuures, kui ma nüüd praegu mõtlema hakkan, siis mul ongi sulle kohe üks tellimus sisse anda! Kas ma saan sulle meilile kirjutada?

Lendav ütles ...

anni.irs@gmail.com

notsu ütles ...

apropoo, kas sellest ornitoloogide asjast sai midagi?

Lendav ütles ...

Sain just mõni päev tagasi vastuse, et linde võeti joonistama üks digijoonistaja.

Lendav ütles ...

Hundu, sain vastuse. Korter on 23,5 ruutu ja ühetoaline, kardan, et seda jääb meile väheks. 6000.-. Olen nii väiksel pinnal elanud küll, aga ma ei usu, et see sobiks kolmele (suurele) inimesele, kellel oleks normaalseks eluks kõigil omaette voodikohta ja kirjutuslauda vaja. Kui kauaks lapsed mu juurde elama jäävad, ei oska ju ette arvata. Maja on vähemalt 100a vana ja metsa all, ilusas kohas. Joodikuid seal ei pidavat elama (tavaliselt teistes sellistes majades siin linnas ikka on).

Eks lähen ikka võimalusel vaatama, mine tea...

Hundi ulg ütles ...

Ma ei arvanudki päriselt,et Sulle sobiks. Kuigi varasemast dokumentatsioonist liigub läbi, et tegemist on köök pluss tuba ja siis veel tagumine tuba, s.h. kööktuba on piisavalt remonditud, tagumine seevastu ...

Minu vihje eesmärk oli pigem see, et millisest suunast otsida. See, et kõik pole lootusetu. Nendes kanalites on mõnikord hämmastavaid asju.

Lendav ütles ...

Olen laias laastus selle võimalusega tuttav, mu õetütar töötab kohtutäituri büroos. Aga ega tema teiste täiturite asjadest palju tea, ikka ise pean otsima.

Ma pole seda varianti väga tõsiselt võtnud, sest siiamaani on pakutavad elamispinnad millegi poolest imelikud olnud - kas 1/6 mõtteline osa kolme korteriga majast vms. Aga silm tasub muidugi peal hoida, aitäh meelde tuletamast!