Tallinnas leiab vast ka nurgakese, kuhu visandiplokk toetada. Ja pr Morgie aitab rõõmuga pildid üles laadida. Vetikapall on ikka nii muhe, aitäh-aitäh!!!
Sedan´d kül, et Morgie aitab. Kas mul aga endal aega jääb, on küsimus. Praegu juba jälle tundub, et kahte päeva pole aega olla, mul siin kipuvad asjad üle pea kasvama. Keegi peaks õues riisuma, toateenija pole ammu koristamas käinud ja paar tellitud joonistust on ikka pooleli. Kaks maali on pooleli ja kolmanda jaoks on lõuendile ette joonistatud. Pliiatsijoonistuste jaoks oleks vaja pildiraame tootearendada, materjal selleks on olemas. Ühe suvise saagimistöö tarvis on vaja kirjalik hinnapakkumine tekitada (kõik on suuliselt kokku lepitud, lihtsalt bürokraatia...) Ma ei mäleta, aga kindlasti oli midagi veel...
Pööripäev tuleb. Selle puhul tuleb kasvõi natukesekski kuhugi loodusse tõmmata. Vahel tahaks natukeseks ka mõne raamatu kätte võtta. Jutukaid satub mu kätte harva, praegu on populaarteadus ja muu sihuke mitteilukirjandus ("101 Eesti vana asja" näiteks) oma aega ootamas. Raamatukogu on õnneks mu sõber ja lubab ka pikemalt lugeda.
Ja nii see aeg lippab. Kui te arvate, et ma joonistan siin iga päev sellepärast, et mul pole ajaga midagi peale hakata, siis te eksite. Ma joonistan sellepärast, et see on ootamatult muutunud sama hädavajalikuks, nagu söömine ja magamine.
Lahe nugis. Joonistamine on erivajadus e talent. Seda tuleb aga vormis hoida ja arendada. Sportlaste ja muusikite igapäevast trennivajadust mõistab ju igayks. Ka kuntsnik peab treenima, muidu saab temast kyprokiehitaja.
5 kommentaari:
selline asjalik :D ei tohi jah vahele jätta, päevas on kohe midagi vajaka
Mul, jah, kõik tegelased asjalikud. Eriti see 4 mikromeetrise läbimõõduga Marise-nimeline vetikapall :)
Vahele jätta, jah, enam ei saa. Üle kere hakkan sügelema, kui pole siia päeva jooksul midagi teinud.
Ma tahaks ükspäev Tallinnas käia, siis pean vist eelmisel päeval ette midagi ära joonistama. Oeh, mille ma küll omale kaela olen võtnud/saanud?!
Tallinnas leiab vast ka nurgakese, kuhu visandiplokk toetada. Ja pr Morgie aitab rõõmuga pildid üles laadida.
Vetikapall on ikka nii muhe, aitäh-aitäh!!!
Sedan´d kül, et Morgie aitab. Kas mul aga endal aega jääb, on küsimus. Praegu juba jälle tundub, et kahte päeva pole aega olla, mul siin kipuvad asjad üle pea kasvama. Keegi peaks õues riisuma, toateenija pole ammu koristamas käinud ja paar tellitud joonistust on ikka pooleli. Kaks maali on pooleli ja kolmanda jaoks on lõuendile ette joonistatud. Pliiatsijoonistuste jaoks oleks vaja pildiraame tootearendada, materjal selleks on olemas. Ühe suvise saagimistöö tarvis on vaja kirjalik hinnapakkumine tekitada (kõik on suuliselt kokku lepitud, lihtsalt bürokraatia...) Ma ei mäleta, aga kindlasti oli midagi veel...
Pööripäev tuleb. Selle puhul tuleb kasvõi natukesekski kuhugi loodusse tõmmata.
Vahel tahaks natukeseks ka mõne raamatu kätte võtta. Jutukaid satub mu kätte harva, praegu on populaarteadus ja muu sihuke mitteilukirjandus ("101 Eesti vana asja" näiteks) oma aega ootamas. Raamatukogu on õnneks mu sõber ja lubab ka pikemalt lugeda.
Ja nii see aeg lippab. Kui te arvate, et ma joonistan siin iga päev sellepärast, et mul pole ajaga midagi peale hakata, siis te eksite. Ma joonistan sellepärast, et see on ootamatult muutunud sama hädavajalikuks, nagu söömine ja magamine.
Lahe nugis.
Joonistamine on erivajadus e talent. Seda tuleb aga vormis hoida ja arendada. Sportlaste ja muusikite igapäevast trennivajadust mõistab ju igayks. Ka kuntsnik peab treenima, muidu saab temast kyprokiehitaja.
Postita kommentaar