teisipäev, 17. märts 2015

Lendav

Pöialpoiss
Veel üks, seekord must-valge.

Järgneb jutt sellest, kuidas aeg kaob käest, ei tea, miks aeg kaob käest, ta siidina libiseb käest, mu käest...

Ma ei saa aru, mis jama see on. Mina justkui teen päeva jaoks mingi orienteeruva kondikava, et paar tundi tegelen sellega ja siis kolm tollega, seejärel on tunnike toitumise ja puhkeaega jne, aga võta näpust. Elu ei taha üldse minu plaani järgi käia. Hommik läks kavakohaselt - kõigepealt tööle ja siis ravivõimlemist tegema, aga siis helistas sõbranna, kelle isa matuseasju eelmisel nädalal ajada aitasin ja küsis, kas saaks minuga surnuaeda minna urni jaoks platsi küsima. No olgu, paar tundi ikka leian... Läksime. Näidati kahte kohta. Ja siis hakkas peale üks suur otsustusvõimetus*, lõpuks tiriti poolpime lesk ka sinna surnuaeda nõu andma, minul aga hakkasid juhtmed vaikselt kärssama, sest see venimine ja segadus ei olnud mu päevaplaani ette nähtud! Viisin leinajad lõpuks koju,sain sealt tulema (nad ei jõudnudki lõplikule otsusele), kohtusin üle tüki aja korraks kallimaga ja nutsin tema kraenurka silmatäie suurest väsimusest. Siis tegin süüa ja pidin hakkama tellimustöid joonistama. Aga väsimus oli ikka nii suur, et ma ei suutnud sundida ennast kellegi teise ideid puhtalt paberile kopeerima (mingeid skorpioni-tatoosid tahetakse, etteantud foto järgi), vaatasin järele, nende tähtaeg on alles rohkem kui nädala pärast. Suures kergenduses (ja edasilükkamise võimaluses) võtsin varem alustatud pöialpoisi ja tegin oma valitud teemal oma valitud tehnikas siia linnukese. Oeh. Nüüd siis vaja minna teise sõbrannaga kahasse üht hinnapakkumist koostama ja pärast veel õhtul hilja tööle ka. Homme on planeeritud Tartu Kunstikooli lahtiste uste päeva külastuseks. Loodan, et joonistamiseks ikka aega jääb...

*Mis kuradi pärast on minu elu sattunud sellised otsustamatuse musternäidised? Öeldakse, et kui miski käib närvidele, on omal ka mingis variandis vastav omadus olemas. Kas ma tõesti olen samamoodi aeglane, vanast kinni hoidev, kartlik, kõiki teadaolevaid ja ka tundmatuid asjaolusid lõpmatuseni kaaluv ja lõpuks tahan, et keegi ikka asja minu eest ära otsustaks? Võibolla kah. Ei eita. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik karta päise päeva ajal surnuaeda. Kuidas on võimalik pidada oluliseks vaheks, kas okastest on koristada 1 või 1,5 ruutmeetrit. Kuidas on võimalik kiruda taga oma segaduses sõbrannat. Oih, ups, see viimane käis ju mu enda kohta... Mu kaastundevarud tahavad vist puhkust ja taastumist.

---

Tegin eelmise kirja väikseks, et seda hala liiga kerge lugeda ei oleks.  
Sain tänase päeva preemiaks sellised virmalised, nagu ma veel varem näinud polnud. Eriti äge on näha, kuidas taevas justkui põleks - kiired liikuvad viirud ja vilkumised, suurelt-laialt üle pea, rohkem kui pool taevakuplit tantsib. Praegu, pool üks öösel, just on. Aga ma pean vist ikka magama minema, et homme ka tegutseda jaksaks. Muidu vahiks väljas seitsme kasuka ja teki sees vist hommikuni (või niikaua, kuni seda etendust jagatakse). 

2 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

tead, ma tean, mida Sa tunned aga, et Su ellu just selline otsustusvõimetus trügib võib olla hoopis see, et Sul on liiga palju pikka meelt seda taluda ;)

Anonüümne ütles ...

Tead, vahepeal on täiesti OK natuke nuriseda. Nurised ära, hakkab kergem, ja siis reipalt edasi.