Käbikuningas. Või siis tõrukuningas

Lendav Orav

Mu viimane kohtumine oravaga oli selline, kus ta otsustas lennata. Ajasid kaks selli teineteist taga ja äkki - aeg peatus - orav oli õhus, sirutas kenasti käpad laiali ja liugles õhus 10 meetrit naaberkuuse okstesse! Teine jäi eelmise kuuse otsa molu näoga vahtima. Otsisin netist sarnast hüppepilti, päris "nahad laiali" fotot ei leidnud, aga see on kä täitsa äge.

Orav on küll igavene röövel, murdja, aga ikkagi nii nunnu. Elavad siin mu majapidamisest 100m eemal metsatukas. Tööle minnes ikka vahel näen. Ja sõimata oskavad nad nii ilusasti, tuju teeb kohe heaks!

Aga kui nüüd loomakeste käppi vaadata, on selge, et vanainimesed  loomastuvad. Kõigil elukatel on jämedad liigesed ja toredad küünised. Mul on praegu veel inimese käed, aga eks aeg näitab, kui ruttu nad näiteks orava või roti käppade sarnaseks muutuvad.