Lubasin Kudzule lahkesti puupäevade pilte üles panna, aga ma ei jaksa. Sihuke väsimus on, et süda on paha. Homme on jooksumaraton, võtan ööbijaid vastu, teen arveid, samal ajal peetakse majas juubelit, löön tänase linnasauna arvet kokku jne jne... Ja rõvedasse hotise programmi on kõik veel täiesti kandmata...
Homme ma kavatsen emadepäeva puhul põhjalikult magada. Põhjalikult. Põhjani.
Kevade tulekuga on järjest süvenemas tunne, et töö takistab mu elu ja tegevusi. Ma ei saa vabalt saagida ega õieti midagi teha (kodu on täiesti peremeheta ja nutab tolmurullides), sest ilmlõpmata on vaja tööl olla või siis olen küll kodus, aga sigaväsinud ja magan-magan-magan. Jah, ma saan aru, et tegelikult pole asi üldse nii hull, ma olen juba ühed puupäevad sel aastal üle elanud, aga ikkagi. Kuidagi vastikult killustatud tunne on. Ma olen kade neile kahele, kes lahkumisavalduse sisse andsid ja selle kuu lõpust töölt lahkuvad. Ma tahaks ka, aga ei julge. Iga kuu on vaja üüri maksta. Kust ma leian teise sellise töö, mille kõrvalt ma saaksin niiviisi saagimas käia? Ei kuskilt. Ja seda, et ma suudaksin vabakutselisena oma üürid maksta ja hinge sees hoida ning koguni lapsi kasvatada, ma ei suuda uskuda. Ving-ving.
Magada, võibolla undki näha...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar