Lubasin vanaraua pilti. Veel ei saa, mul ei ole neid pilte veel enda käes. Kui saan, näitan.
Ajad ei ole leebemaks läinud, ületöötamine terendab juba mõnda aega silmapiiril. Eriti jube on see, kui peaksin minema mõnda tellimust täitma, tellija on just ainult sel ja sel päeval seal, mõtlen, et pingutan ja saan hakkama, saab töö tehtud, tasu töö eest kätte ja saan üüri ära maksta vms, ja siis sajab... Ma saaksin kodus rahulikult magada oma ürgväsimust välja, aga ma ei saa, sest töö on ju tegemata ja ma olen ilma peale vihane. Või siis pean olema tööl, nagu täna, letis, ja üle mitme päeva on ilus ilm. Ja ma tean, et isegi, kui homme ka ilus ilm on, olen ma lihtsalt liiga väsinud... Ja ülehomsega ma kõike tehtud ei saa, mida hädapärast vaja oleks. Ma ei saa ajaga hakkama. Ilmaga ka ei saa hakkama. Rahaga ei saa ka hakkama. Umbsõlm.
Ega kõik halvasti ka ei ole. Plusspoolele võib kirjutada selle, et kuulsin esimest korda elus enda kohta öeldavat "iludus". Ma ei pea ennast ilusaks inimeseks klassikalises mõttes, olen lihtsalt omamoodi, nagu kõik teisedki. Ilu ei ole üldse nii väga oluline. Ometi on südantsoojendav teada, et on keegi, kelle silm mu peal puhata saab. Nii nagu temagi... Kasvõi need käed. Paksu nahaga, mõhnadega, tõsist tööd teinud, kohati lõhedki sõrmeotstes, küünte ümber masinaõli jäljed, mis pesus kuidagi maha tulla ei taha... ja ometi on nendes omamoodi ilu. Kuldsed käed. Käed, millesse võib usaldada nii mõndagi õrna ja habrast. Minu jaoks kõige ilusamad käed.
Tegelikult on ka see armas, kuidas Raivo, vana karvane isane, ütleb telefonis tervituseks "tere, ilus inimene!". Ma tean, et ta alustab nii kõnet peaaegu iga naisterahvaga, aga ikka on armas. Sest ma tean, hoolimata oma karedast loomusest on ilu midagi, mida ta siiski hindab, see ei ole ainult suusoojaks öeldud. Ma ei saa midagi parata, mulle meeldivad mehed, kes võivad ka vana-vana naabrimemme vaadates heldinult öelda, et näe, temas on ilu ikka alles, rääkida, et koledat naist ei ole olemas. Mehed, kes oskavad näha sädet igas naises. See ei tähenda, et iga naise ilu hindav ja nägev mees ilmtingimata jube murdja oleks. Ei, olen kohanud ka selliseid, kellel ilu hindamisega kaasneb ka austus. Ja selliseid mehi pean ka mina ilusaks - ja sellel ei ole midagi tegemist nende välimusega.
Kõige sümpaatsem töökaaslane läheb ära, homme on tal viimane vahetus. Sellest on kurb. Siin asutuses on mingid sisemised (varjatud) protsessid nii kaugele jõudnud, et on oodata õmblustest ragisemist, võibolla rebenemist ja loodetavasti teisel viisil kokku traageldamist. Ehk paremal viisil. Kuhu mul ikka minna on, kus ma saaksin iga kuu mingi stabiilse sissetuleku ja mille kõrvalt oleks üldse mõeldav mingitki oma rida ajada? Ainult oma rida ajada ma ei julge, sest .... sest .... ma lihtsalt ei usalda ennast. Ma ei usu, et saagimine, maalimine jms suudaks mind aastaringselt ära toita. Mu töövõime on piiratud, käed kannatavad saagimist ehk maksimum 20 tundi nädalas (tõenäoliselt isegi vähem), ülejäänud aeg on lihtsalt taastumiseks, et liigesed ei valutaks ja käed ei paistetaks ja öösiti ei sureks. Teine küsimus on klientide leidmine. Minusugusel aral inimesel on endale üsna raske reklaami teha. Korralikku tööplatsi ka pole, koduõuel ei taha pidevalt saagida (ikkagi tiheasustus ümberringi, pealegi terendab ikka jälle ees kolimine ei-tea-kuhu), aga kõik võimalikud tööplatsid on tiba kaugel, et seal järjepidevalt käia (sõit ei ole odavamaks läinud). Materjali ka nagu eriti pole ja ega ma päris täpselt ei tea, kust seda saaks ja kui ka saaks, kuidas ma selle sinna olematule tööplatsile toimetaksin, käru mul ju pole ja autol konksu ka mitte, kuhu seda olematut käru haakidaja üldse ma üksi ei jaksaks. Ving-ving. Maa külmand ja kärss kärnas. Tegelikult ma tean küll, et kui ma selle tõesti ette võtaksin ja selle allaheitlikkuse ja eneseusu puudumise korrakski ära unustaksin, ei oleks ükski neist eelpoolloetletutest argument.
Räägivad, et nõmmliivatee pidi alaväärsuse vastu aitama. Peaks proovima. Ilus ma juba olen. Nüüd oleks natuke enesekindlust ka juurde vaja.
6 kommentaari:
Teed ma Sulle organiseerin:)
Kui Sa mõtleksid korraks plusspoolele ka - see, mida Sul pole, on selge. Aga mida Sul on? Sind tundes võin öelda, et väga palju:)
Päris looming ei saagi iial olla tellimustöö äraelamiseks, sest selleks, et müüja, peab tellijale vastu tulema. Tehnilised oskused, käsitöö ja kenad asjakesed saavad olla tellimustööd, aga ma pigem siis juba teeksin müügiks küpsiseid kui nn. kunsti. Maailmakuulsate kunstnikega on teine asi. :)
Ei, ma ei arvagi, et ainult päris oma isiklike ideede teostamisega (maalid ja skulptuurid) saaks uhkelt ennast ära toita - nii kuulus ma ikka veel pole :). Mul on ju ka teisi oskusi - alates massaažist ja lõpetades igasuguse käsitööga. Sinna juurde peab muidugi lisama, et sokkide ja kinnaste kudumine on kindel viis pankrotti minna - keegi ei ole nõus maksma kindapaari eest nii palju, et see kataks kudumiseks kulutatud tunnid kasvõi miinimumtasuga.
Kunst on lai mõiste. Ausalt öelda ma ei oska piiri tõmmata, kust jookseb "kunsti" ja "kitši" piir. Praegugi lõpetan üht talusilti hoidvat kuju, mis on vist pigem kitš. Aga ma saan sealt kolme kuu üüri raha. Ja kogemuse, kuidas redelil 4,5m kõrgusel puud koorida ja oksi sobivale pikkusele soengusse saagida. Igasuguseid totrusi olen teinud, kui tellija soovib. Ja ma ei kahetse, ühekordsete kogemustena on need huvitavad olnud (rääkimata tasuvusest). Ainus, mida ma ei kannata, on kopeerimine, ei oma töid, rääkimata kellegi teise tehtud asjade kopeerimisest. Ma ei suuda isegi täpselt kellegi teise kootud kinnaste järgi koopiat kududa, ikka teen midagi omamoodi, kujudest-maalidest rääkimata.
Kõige paremad on need tellijad, kes jätavad ka mulle otsustusruumi. Kui mulle seda üldse ei jäeta, siis ma parem ei võta seda tellimust vastu.
Käisin just vaatamas üht skulptuurikomplekti, mille 4 aastat tagasi saagisin. Selle kohta öeldi ainult "midagi abstraktsemat" ja "et aiaga sobiks". Siiani olen väga rahul. Nemad on ka rahul. Ju siis suutsin tabada selle koha ja nende inimeste iseloomu.
Tegijad ikka vahel soovitavad, et ma peaksin välja töötama mingi nunnu asja (poku, öökulli vms), mis inimestele meeldiks ja mis ei maksaks palju (mille tegemine võtaks vähe aega). Ja siis ma peaksin neid tootma mõnikümmend kuni mõnisada. Ja vat seda ma ei suuda. Ainult mõte tekitab juba okserefleksi.
Materjali saaksid ehk arboristidelt, linnaaednikelt nt küsida.
Ma olen ikka väga ilusaid pärni lihtsalt pakkudeks ja küttepuuks saetuna näinud :(
Sae kohapealt soovitan elektrisaagi - vibratsioon on olematu ja müra kordades väiksem. Pealegi puuduvad heitgaasid.
Või äkki tasuks sul endal arboristiks hakkamist kaaluda?
Oleks leib laual ja puud saetud ja materjal tasuta käes.
Natuke su tööleidmisega seotud, aga ka isiklikust mugavusest inspireeritud: su blogi avalehel võiksid kõik tööd olla kergesti kätteleitavad. Siltide, kategoriseerimise vms abil. Siis saab potentsiaalne klient neid kohe lapata, mitte ei pea mööda blogi ringi tuhlama.
Mulle on blogi kaudu tööd küll pakutud, mõned otsad said vist isegi tehtud, aga tavaliselt pole lihtsalt aega olnud tegemisi juurde võtta.
Postita kommentaar