kolmapäev, 15. mai 2013

Aeg, aine millest koosneb elu

Pealkiri on ühest teiset raamatust. Tegelikult loen hetkel hoopis seda raamatut. Loen, rõõmustan, nii tore lugemine jälle. Loen, et minu visuaalne ajakäsitlus on üsna tavapärane (et värviline aastaketas mu mõtteis liigub vastupäeva jne), olgugi, et mõni, kellele olen kunagi püüdnud seda selgitada, on mind pisut kohtlaseks pidanud. Aga siis läks imelikuks. Kuidas teie tajute mineviku, oleviku ja tuleviku suhet? Kuidas aeg teie jaoks liigub? Mul on aeg joon, millel ma olen (see liigub minust läbi). Ja ma näen eranditult ainult minevikku. Tulevik jääb parema õla taha, selja taha. Muidu pole sellest ju midagi, aga fakt, et ma isegi kujutluses ei suuda ennast näoga tuleviku poole pöörata, isegi mitte üle õla sinnapoole vaadata, käib närvidele. Õigemini öeldes ajab lausa paanikasse. Leidsin järele mõeldes, et mul ei ole ühtegi eesmärki ega unistust, sellist kobedamat ja suuremat unistust, mille teostumisse ma suudaksin uskuda. Võibolla on see põhjus, miks ma isegi hüpoteetilist tulevikku ei suuda näha. Koperdan, selg ees, teadmata, kas selja tagant on lähenemas teerull või kuristik. Ainus, mida suudan sealtpoolt tajuda või kujutleda, on pehme udune valgus. Hea seegi. Kui seal oleks pimedus, siis... ma parem ei mõtle edasi.

Ma ei suuda näha ühtki võimalust, et mul võiks olla kunagi koht, mida võiksin täieõiguslikult rahumeeli koduks pidada. Ma ei suuda uskuda, et võiksin ära elada nendest töödest-tegemistest, mida ma südames teha tahan. Ma ei oska enam päriselt ette kujutada, et jagan igapäeva armastatud mehega. Lõksus olen, aastaid kestnud igapäevases ebakindluses lõksus.

Homme. Täna ei jaksa. Homme korjan enda haledad killud kokku, võibolla õnnestub ennast mõneks ajaks jälle ära petta ja jätta endale mulje, et ma saan hakkama. Täna olen lihtsalt kurb.

Kommentaare ei ole: