laupäev, 23. juuli 2011

Töh-öh-ööl...

Ma pole esmaspäeva õhtust saati koju saanud. Homme hommikul siis alles.

Olime õetütrega Europeade külaliskollektiivide ööbimispaigas valvuriteks. Meie koolimajas (Kroonuaia kool) olid puhta lätlased ja leedukad. Vabatahtlikud abilised olid ka leedukad. Nii et keelepraktika oli väga hea. Ei, siiski mitte läti ega leedu keele praktika, esialgu piirdusime inglise ja vene keelega. Aga uneajaga on jätkuvalt kehvasti, jagasime kuidas jagasime, aga ikka saime mõlemad kuidagi väga vähe magada. Päeval oli nii ropult palav, et ei suutnud, rääkimata pidevast tänavamürast ja trallitavatest rahvamuusikutest ja tantsijatest. Ja ööaeg on ikka veel liiga lühike, et mõlemale oleks väljapuhkamiseks jagunud. Aga noh, suveööde kohta öeldakse, et need ei olegi magamiseks mõeldud. Väsimus tekitas sujuvalt uduse õhkkonna, nii et üritasin autovõtmega peldikusse minna (õetütar pidi ennast puruks naerma) ja täna hommikul peale paari tundi und, kui Jaana mind üritas üles ajada, rääkisin talle vastu midagi sellest, et vaadaku, et peas sammalt poleks... Nii väsinud, et ma sonima hakkaksin, pole vist elu jooksul veel olnud.

Seltskond oli lahe, balti naabrid said omavahel kenasti läbi, laulsid, tantsisid ja trallitasid poole ööni ja keegi ei kaevanud, et ei saa magada. M.H.G-s oli juba esimesel ööl kutsunud majas magada tahtnud grupp politsei teisele õues harjutanud grupile (mis rahvused omavahel ei sobinud, ei tea). Meil oldi üldiselt üsna sõnakuulelikud, peale esimest seletamist lõpetati mööbli õue tassimine, suitsetama mindi ka kenasti kooli peauksest kaugemale. Õllejoojad kadusid ka majatrepilt peale meie seaduste tutvustamist - kooli territooriumil ei või alkoholi tarbida ega tegelikult ka suitsetada. Ega sellegipoolest midagi tegemata jäänud ega ükski õlu joomata, peaasi, et kellelegi liiga silma alla ei sattunud või politseipatrullile vahele jäänud.

Esimesel ööl laulsid leedukad oma rahvalaule... Ahh... Teise kontserdielamuse sain eile, kui lippasin korraks linna peale ülikooli aulasse vokaalansamblite kontserti kuulama. Sardiinia mehed tekitasid lausa sakraalse õhkkonna, peaaegu oleksin nutma hakanud neid kuulates. Seda esinemist ma kahjuks ei kuulnud.

Ah jaa, mulle üritati üht meie koolimajas ööbinud lätlast meheks sokutada, aga ei läinud läbi.

Veel oli vahva elamus see, kui eile õhtul politseibuss treppi sõitis, kohe kõhedaks võttis, et mis nüüd?! Aga bussist tuli maha lõbus seltskond lätlasi, naised musitasid lahkeid sõidutajaid andunult ja nende saatjana tulnud mees-lätlane osutus ka politseinikuks. Niisiis vennastumine. Enne bussist väljumist haaras lätlane veel noa ja sööstis eestlase käsivarre kallale ning nülgis sealt eestlase lahkel nõusolekul tüki riiet, politseimärgiga. Kõrvalseisjad irvitasid, et striptiz. Tuli välja, et lätlasel on komme vahetada märke igas paigas, kuhu satub. Inimesed koguvad tõesti igasuguseid asju... see ei ole üldse kõige hullem kogumisartikkel :)

Tartust tulin otse päris-tööle, kus on invasportlaste laager. Ja homme peale tööd, kui ma magamatusest ära ei minesta, oleks ilus minna ema sünnipäeva tähistama. Olen sellega niigi juba paar päeva hiljaks jäänud.

Lapsi pole ka tükk aega näinud, mõne päeva olid nad isaga, nüüd on küll kodus, aga seal pole jälle mind... Tõenäoliselt on nad selle 10 päevaga pool meetrit pikemaks (ja minust üle pea) kasvanud. Hea, kui nad üldse ära tunnen.

---

Mida teha, kui silm enam kuidagi lahti ei seisa ja kipun toolilt maha kukkuma? Kell on alles 6, kuidas ma ülejäänud 15 tundi tööülesannete kõrgusel püsin? Naelapadi istmiku alla?

---

Tuli Tõives, hää inimene ja jootis mulle sisse segu nr.1. Mis iganes see ka polnud (maitses mingi tundmatu marja mahla moodi, võibolla väikse promilliga, täiesti joodavalt), tõesti on parem!

Selline laager, nagu praegu on, on väga maailma avardav. Õppida mitte imestama inimeste erinevuste üle. Mitte imestada kätetute ja jalutute üle, meetripikkuste inimeste ja tummade üle... Kõik nad on inimesed nagu meiegi, mis sest, et igapäevases elus nendega suurt kokku ei puutu. Mees, kes ainult hädavaevalt oma käsi suudab kontrollida, et oma soove segase käekirjaga üles kirjutada, sest ta ei räägi ja ma ei ole veel suutnud mõista, kas kuuleb. Žestide keel muutub äkki väga väljendusrikkaks. Proua, kes ratastoolis ringi vurab, uhke kübar peas ja selg sirge, väärikam, kui enamik jalulkäijaid. Noori ja vanu... Mõnelgi neist on suurepärane huumorimeel, sära silmis ja olen kuulnud nii mõnegi uue anekdoodi. Eriti kelmikad on muidugi vanamehed.

Täna mulle inimesed meeldivad, kõigi oma kõverustega. Hoolimata väsimusest, mis vaatamata Tõivese imesegule nr.1 ikka lõpuks tagasi tuleb. Oma osa pehmel meeleolul on ka muidugi põgusal kohtumisel kallimaga - töö on viimasel ajal kohtumiste ajad hõredaks ja auguliseks söönud, seda hinnalisem on iga minut teineteise seltsis. Võimalus silma vaadata on luksus.

3 kommentaari:

Morgie ütles ...

See on see visiitsuhte võlu ja valu.

Morgie ütles ...

Kas sa sel laupäeval krokiis osaleda viitsiksid?

tafka ütles ...

Kas sa sellele seadusele oskad ka viidata?
Vastust oodates
Taavi