Jaanipäev saabus jäleda masendushooga.
Vaatamata sellele, et on imeilus aeg, kõik lõhnab, õitseb, elab, tunnen mina enda ümber ainult mädanemist, kõdunemist, lagunemist, hävingut. Ja lootusetust, et ma olen sellesse lagunevasse maailma lõksu jäänud.
Teistpidi vaadates on muidugi mädanemine ka üks elu loomulikke protsesse. Tänagi korjasin töö juures üles vastu majaakent surnuks lennanud linnu. Sipelgad olid ta kolba juba peaaegu puhtaks söönud, aga sabasuled olid veel kõvasti küljes, ei kukkunud ära, kui ma teda metsa mätta alla viisin. Järelikult polnud veel korralikult roiskuma jõudnud hakata - sipelgad olid kiiremad.
Ajus on kusagil jälle mingi lühis tekkinud. Ega see pole midagi uut, see tekibki täiesti kindlalt regulaarselt suuremate pühade aegu (jõulud, näärid, lihavõtted, jaan...), kui ma tunnengi ennast rohkem üksi, kui ükskõik millisel muul ajal.
Mäletan üht maipüha, lapsed olid maal isa juures... Võtsin vastu õhtut ratta ja läksin sõitma. Väike eesmärk oli ka - leida oma kunagise klassijuhataja maakodu, mille asukohta umbes teadsin ja kuhu kunagi lahkesti kutsuti. Tiirutasin mööda kauneid metsi ja maid, külade vahelt, imetlesin tärkavat loodust, linde, loomi... Ja ma ei leidnud seda talu üles ja minu jaoks ei olnud tol õhtul kusagil ühtegi lõket, kuhu mind oleks oodatud või kuhu mul oleks olnud luba sooja minna. Jõudsin hilja õhtul surmväsinult ja külmunult koju. Väga ilus matk oli ja samapalju, kui see oli ilus, oli see ka kurb. See tunne ei ole mind enam maha jätnud.
Eks on ju olnud ka neid sõpru, kes on seltsi kutsunud, ikka. Aga haruharva on korraks taandunud tunne, et olen hoolimata sellest, et mind kutsuti, ikka võõras. Tunne ennast nagu kodus, aga ära unusta, et oled külas... Ma elan oma elu, nagu oleksin ise oma elus külaline, kellel ei ole paljudki asjad lubatud ja kes ei tõsta omatahtsi mööblit ümber, ei kutsu ise kedagi külla, püüab pererahvale mitte jalgu jääda ja tunneb ennast järjest ebamugavamalt, teades, et see on kellegi teise elu, kellegi teise kodu ja tegelikult ei ole mul õigust seal olla.
Ma ei väida, et see jutt on siin arukas, loogiline ja muutumatu tõde. See on kõigest hetke emotsionaalne pilt.
6 kommentaari:
Meile võib alati tulla ja tunda end täiesti koduselt. Igasuguste pühade ajal ja muidu ka!
Meie Sveniga ka ei leidnud ega teinud sel aastal oma lõket, aga miks üldse peaksid kõik samaaegselt lõket tegema? :) Hmm, muidu jah, ma vist umbkaudu tean seda tunnet, kui keegi kuhugi pole kutsunud jne. Sürr muidugi. See enamasti toimub enda peas, mitte mujal.
Ega ma rääkinudki ainult lõkkest. Pigem võõrandumise tundest, soovist kuuluda kuhugi, üksildusest, mis tegelikult on tõesti ainult enda peas.
Padjaklubi on olnud suurepärane seltsipakkuja ja tänu Kudzu lahkele kodule on vähemalt aastavahetused möödunud tavapärase masenduseta.
Ja lõpuks rääkisin ma igatsusest konkreetse inimese suhtes, kelle seltsis võin olla kus iganes, lõkkega või lõkketa, vahet pole... Aga pühade aeg ei kuulu mitte meie koosolemise aja hulka. Ja see on kurb.
a varsti tuleb laager :)
Elu võib olla vahel masendav või kurb, aga see on siiski elu, omaenda valitud ja ainuke, seega ikkagi ilus ja tore : )
Mina olen oma elus palju üksi olnud, ka oma sünnipäeval, nääride, jõulude ja jaanipäeva ajal. Mäletan, mis tunne see oli. Inimene pole ikka loodud üksi olema, igaüks tahab kuskile kuuluda.
yxindusega harjub
Postita kommentaar