reede, 5. november 2010

Täna

Täna oli ajaloo kõige õudsem päev. Kuna ma elasin selle ikkagi üle, on lootust, et elu jätkub ka edaspidi.

10 kommentaari:

Morgie ütles ...

hmm?

Metsamoor ütles ...

Hmmmmm??!!

Lendav ütles ...

See on lihtsalt ajaloo tarvis ja ääremärkuse korras mainitud. Et ma mäletaksin.

Milles õudus seisnes, ei kavatse avalikustada. See oli liiga õudne.

kaaren ütles ...

ytlen välja uudishimuliq lugejaskonna alatu tagamõtte:
kas oli kauakestvalt kole, ning 2)
kas me saame teha midagi sinu jaox?
kasvõi juhtida mõtteid kaunimatele radadele?

kaaren ütles ...

3) kas võib eeldada, et see enam ei kordu?
või tuleb hakata ametiasutusi tylitama, et see ei kordux?
või piisab heade asjadega hingeravimisest?
sry tylitamast, aga ka pisike pr lendav on väärt tähelepanu, abi ning hää pakqmist.

Kudzu ütles ...

Polegi nii oluline, mis täpselt juhtus, oluline on, et inimene saaks toetust oma sõpradelt.

Lendav ütles ...

Tänan hääde pakkumiste eest!

Kole oli mitte väga pikka aega, aga piisavalt laastav, et lakun alles siiani haavu (kass aitab lakkuda).

Hääd ideed üldiseks hüvanguks (nagu padjaklubid jms) on alati teretulnud, suurema sitaga loodan ise hakkama saada.

Selleks, et kole ei korduks, olen valmis tegema enam-vähem kõike ja selles sama sihikindel nagu kreissaag*.

*Pratchetti väljend väikeste soodraakonite kohta nende paaritumisperioodil. Mitte, et ma paarituma hakkaks või soodraakon oleks.

kaaren ütles ...

Emocionaalselt jubeda sopaga on ainus võimalus toime tulla sellelt tähelepanu eemale juhtides, Padjaklubi mõte on hea.
Kes hakkab qpäevi ning kohti pakqma?

Sol ütles ...

Pai-pai!
Ehk oli see koledus ka millekski hea?

Lendav ütles ...

Küllap oli. Eks aeg näitab.