Teisipäev, 27. oktoober 2009

Hirm

Ajendatuna Morgiest ja Kudzust ei saa jätta kirjutamata hirmudest. Kogu mu elulugu võiks ühe variandina vaadelda kui hirmude lugu. Lugu hirmudest, nende tulekust ja taandumisest, neile jõuga vastu hakkamisest, nendest läbijooksmisest, nendega leppimisest... Kõik, mis ma olen teinud, on kuidagi seotud hirmuga. Olgu siis hirmu pärast loobumisega või haruldasematel juhtudel hirmu puudumisega.

Kõige varasemast lapsepõlvest on hirmuvabad mälestused, 2-aastasena olin üsna tasakaalus laps. Siis tuli kusagilt sisse muutus, kas see oli see moment, kui ma ainuke kord elus jonni ja kanguse pärast vitsa sain, ei tea. Igatahes minu kuldses lapsepõlves, kus pole õieti millegi üle viriseda, oli pidev hirm. Hakkasin kartma esineda võõraste inimeste ees, muutusin ebakindlaks ja araks. Koolis mind küll suurt ei narritud, aga ega ma oma ka polnud. Omasuguseid leidsin alles siis, kui Tartu kunstikasse läksin. Kogu aeg on mind saatnud vaikne hirm käituda valesti, olla sobimatu, olla kasutu, see inimene, kes ei saa aru, et tantsitakse valssi ja püüab polkat karata... Ja ma olengi jätnud kargamata.

Olen viimasel ajal juurelnud, kust see hirm tuleb, mis on ajendiks. Ei tea veel. Küllap ma sain selle kodunt kaasa. Emalt, kes on alati kartnud oma meest, kartnud paista silma, hoidnud mindki tagasi. Siiamaani ma leian vahel ennast kuulmas kukla taga ema sõnu: ah, mis sa sinna lähed, ole parem kodus; mõtle, mis inimesed sinust niimoodi arvavad; nii ei sobi; see ei ole viisakas; ära seda tee, see ei sobi sulle, sa oled ju vaikne ja tagasihoidlik; ole nii, et sind keegi tähele ei pane; ole halli massi hulgas; lepi sellega; kodurahu nimel... Ta ise on niimoodi elanud ja mina, kui sõnakuulelik laps, olen selle omaks võtnud. Aga nendest lausetest on palju segadust tulnud, nimelt enamasti ei ole sellisel käitumisel mingit loogilist õigustust ja ma lihtsalt ei saa aru, miks ma peaksin olema tavaline tähelepandamatu hall kana, kui selle asemel võiksin olla näiteks jäälind? Või siidisaba? Või hiireviu? Kui ma ise seda tahan, oskan ja see hästi välja tuleb? Isaga ma enam ei sõdi, tema on rahu saanud ja mina ka. Aga emaga nii lihtne pole. Kusagilt kaugelt lapsepõlvest on sisse jäänud hirm ema ees, siiani. Ikka ja jälle surun ennast sellest jõuga läbi, ära ta ei ole läinud. Ja see pagana mulje jätmine, see ajab lausa vihale. Mis kuradi pärast ma peaksin hakkama elu eest mõistatama, mis mulje ma võin jätta ja siis selle hüpoteetilise arvamuse järgi käituma, eriti, kui ise tahaks olla hoopis teistmoodi?

Veel avastasin, et kõiki mu suhteid on mõjutanud hirm. Abiellusin ju ainult sellepärast, et kartsin üksindust. Kartsin, et olen nii mõttetu inimene, et jäängi üksi, et ma pole normaalseid suhteid väärt. Ja kui siis üks noormees mulle tähelepanu osutas, ise samasugune hirme täis, arvasin, et see on vist nüüd mu elu viimane võimalus. Ma olin 20. Naera puruks.

Edasi tuli veel mitmeid erinevaid hirmudest juhitud suhteid, mis on oma vaevalise otsa saanud.

Üle kõigi suhete on lehvinud alaväärsus ja loomulikult hirm seksuaalsuse ees. See on valdkond, millest minu kodus üldse ei räägitud, emaga oli esimene seda teemat riivamisi puudutav jutuajamine siis, kui ma olin juba abielus. Ja mul oli pikka aega suhteliselt kristlik arvamine, et see ongi midagi räpast ja häbenemisväärset. Sellest, et seksuaalsus on inimese elu loomulik osa, olen hakanud alles nüüd aru saama.

Ja kui ma tuletan meelde neid hetki, kui ma olen olnud õnnelik, siis nendes on kõigis üks ühine joon - hirmu pole. Need on need hetked, kus ma olen julgenud naerda, laulda, tantsida, pakkuda uusi ideid välja, olnud vaba.

Olen lootnud, et saan oma hirmudest vabaks. See on olnud vist naiivne lootus. Nüüd ma loodan, et suudan õppida neid ära tundma, tunnistama ja nendega koos elama. Ilma, et neil oleks pimedat võimu minu üle.

Naabrimehega tuli juttu hirmu teemadel ja kui ma kirjeldasin talle paari sõnaga oma ürghirmu, vaatas ta mulle sellises arusamatuses otsa, et ma sain aru - tema ei karda. Vähemalt mitte pidevalt, mitte niimoodi. Ja nüüd ma küsin, kui palju on neid inimesi, kelle elus ei ole hirm olulist osa mänginud?

16 kommentaari:

kaaren ütles ...

On olnud erinevad hirmud, aga nendega olen juba ammu ära klaarinud. Hirmudest kohutavamad ning kauem kestnud on minu jaox hyljatuse, mõttetuse- & allasurutusetunne. Aga ka nendest olen peaaegu välja kasvanud, ainult nö armid sygelevad veel hullusti - seepärast ka pidevad võitlusmeeleolud:D

Lendav ütles ...

Minu jaoks on ka hüljatus ja allasurutus seoses hirmuga. Hirm, et nii jääbki, hirm igavese hüljatuse ees näiteks. Või siis mõttetus - hirm, et ma olen nii mõttetu inimene, et mind pole kellelegi vaja, hirm olla sündinud ilmaaegu vms mõttetut. Aga millal hirm enne täiesti ratsionaalne on olnud?

kaaren ütles ...

Kindlasti on ka hyljatus jt hirmud, aga hirme ongi palju eri liike. Kysimused ning hädad tekivad siis, q need uuristavad meie olemise põhivajadusi - väixemad, nagu hirm lendamise, kaelkirjaqte jm ees, pole meie oludes, ee piisavalt väärikad tõelise hirmu nime kandma:D Hirme saab ka taandada nagu matemaatikas sarnaseid nimetajaid.
Ratsionaalsusega niipalju, et kas Mark Twain pole öelnud, et hirmsad asjad on hirmsad ainult meie peades vms. _Lause, mis mõjus isikliqlt mulle nagu korralik jalg laua alla.
Tiibetlaste elukommetest: mõttetuid inimesi pole olemas. Igayx teenib ikka kedagi, kellegi huve, kasvatab kedagi, osaleb kogukonna elus, ning pärast surma saavad kaasinimesed tema peale mõeldes oma usukommete kindlust treenida ning ymberkaudsed mecloomad kõva kõhutäie. Meie kandis on kommetega lahjam, aga keegi ei ela ju mecas punkris marjadest-seentest & juurikatest - seega, osaleb ikkagi.
Mõttetusetunne iseenesest on yx mõttetumaid, aga ohtlikemaid luulusid. See pole enam hirm, vaid apaatia liike. Mul läx millalgi isegi syda pahax, q mõttetusemõte tuli:)
Hea kyll, parem mõelgem tiibetlastele & Twainile.

kaaren ütles ...

PS. Plogi uus pealkiri on usqmatult hea - 1) kes tunneb ära citaadi mõnest:) tuntud kirjandusteosest, 2) mitte tavaline pealkiri e paarisõnaline sidus väljend, vaid mitmelauselisex liigendatud mõtteahel (igayx mõtleb oma riqtuse jrgi edasi)

Kudzu ütles ...

Ma armastan Sinu blogi lugeda. Siin on ilu, siin on sügavust, siis on ehedust, siin on kulgemist. Ja ma olen päris kindel, et Sinu blogi on Sinu moodi.
Ehk ongi kõige olulisem leppida endaga just sellisena nagu me oleme. Mitte karta olla teistsugune, vaid hinnata enda omapära ja võimet maailma tajuda just sel moel nagu me tajume. Siis ei ole ju hirmudel kuhugi peituda, kui me ise neile kohta ei jäta.

Sol ütles ...

Mina tunnen ainult ühte hirmu ja kõik muud ebammeeldivused on selle kõrval tühiasi. Ballast.
Aga eks ürghirmust ja selle olemusest on juba küll kirjutatud.
Mind huvitavad hoopis lahendused. Lahendused oma hirmudest ülesaamiseks või nendega leppimiseks või nendega elamiseks on ikka sellised, et:
Loe midagi, õpi midagi, analüüsi midagi, mõtle midagi, tee midagi, ole keegi jne. Ja siis veel võitle, otsi põhjuseid ja vaata näkku ja nii edasi. Midagi olulist oleks nagu puudu, aga ma ei tea, mis see on.
Kas keegi üldse on võimeline üksi, ainult oma jõule ja mõistusele toetudes oma hirmudega toime tulema?
Teiste inimeste abi on väga oluline. Mulle vähemalt. Oleks ainult oskust seda ära tunda ja vastu võtta...

Lendav ütles ...

Lahenduste leidmine on muidugi huvitav. Aga mind huvitab praegu, kas hirm, selline ürghirm on inimese vältimatu kaaslane? Kas ma sünnime sellega? Või on see puhtalt kasvatuse viga?

Lahenduste kohta veel - Osho on võrrelnud hirmu pimedusega. Armastus on valgus ja hirm pimedus. Kuidas sa võitled pimeduse vastu? Sa ei saagi. Lihtsalt tood valguse pimedusse. Hirmuga on samamoodi võimatu võidelda, saab ainult armastust kasvatada. Mõtisklen praegu selle üle.

Kudzu ütles ...

Hirm on evolutsiooniliselt vajalik. Kui sa kardad, siis sa jälgid väga tähelepanelikult oma keskkonda ja mõõkhambuline tiiger ei saa sind maha murda.

kaaren ütles ...

Hirm ei saa olla põhilisi näitajaid e inimese iseloomujooni, qid võib olla erineva tugevusega koostisosa inimese nö receptis, erinevate kartuste vm qjul. Hirm on ajukeemia produkt, nagu qrbus, apaatia vm, mida kas hoiad kontrolli all, või q ei hoia, muutud teatud asjades teguvõimetux. Liigne analyys ning endasuuristamine ei ole siinkohal mitte hea asi... pigem nagu vampiir sinu enda sees...
Ma ei leia, et hirm olex inimeses midagi edasiviivalt olulist - pigem takistab sageli oluliste ocuste tegemist ning põhjustab muidki probleeme.
Samas, (eluterve, kalqleeriv) ettevaatus ning (reeglina silmapaistev, kontrollimatu) hirm on 2 eri asja. Yrginimene jahil & uue elukoha ocimisel, nagu hiljem igasugu maadeavasatajad, asuniqd ning maavarade ocijad, pidid ikka väga paljude qjutletavate, religioonist põhjustatud hirmudega võitlema, aga meie ateistlik ning turvaline industriaal- & tehnoloogia-ajastu on jätnud meile võitlemisex hämmastavalt vähema hulga OLEMASOLU, ellujäämist puudutavaid hirme.
Veel kord, meie endi seest tulevad, qjutlusliqd hirmud EI SAA meie existenci ohustada mujal q ainult seal, qst nad pärit, ehk qjutlustes.
Ka tõeliselt kahjustavad ning ohtliqd asjad EI OLE ohtliqd, q osata olukorda hinnata & leida, et halvim asi, mis sinuga saab juhtuda, on sinult hinge võtmine. Seda aga ei saa teha mitte keegi.
Võib-olla imelik jutt, aga mul on mitu nö ärakäimise kogemust, mis millegipärast ei olnud nii kohutavad, q yldiselt räägitaxe. Ning - igal inimesel on, mille eest võidelda. Tavaline inimene ei sea mitte iialgi oma kaela vabatahtliqlt noa alla.

kaaren ütles ...

Ehk saab mõni hyva lugeja valesti aru, et pyyan nende jt hirme pisendada & mulax teha, aga ei. Proovisin rõhutada momenti, et liigne analyys, pidevalt sarnaste võtete ning korduvate mustrite kasutamine takerdub iseendasse & sa jääd teatud asjadesse kinni nagu kärbes möbiuse lehele tiirutama. Ka meie mõttemaailm on arenev systeem, millele on aeg-ajalt vaja värsket kraami. Soovitavalt positiivset, kasvupungi ergutavat. Igale lausele peab järgnema vastulause ning järeldus, möbiuse leht pole just parim koht mehikesele meie sees.

Sol ütles ...

Hirm oma elu ja turvalisuse pärast on hoopis teine tunne, kui hirm hüljatuse, armastuse puudumise jms. ees.
Esimene on vajalik ja mõistlik, teine aga irratsionaalne.
Tõepoolest, kui enamik inimesi sellise ürghirmu käes vaevleb, siis tundub, et see ongi paratamatu ja kaasa sündinud.
Aga teiselt poolt - teadlased väidavad, et vastsündinud ei tunne hirmu. Rõõm, kurbus, uudishimu, vastikus - need on kaasa sündinud, aga hirm pidada olema õpitud...
Ega neid briti teadlasi ja nende uurimusi väga tõsiselt võtta ei tasu.
Siiski, ma ei saa uskuda, et hirm oleks inimeseks olemise pärisosa. Kui see nii oleks, oleksime juba ammu kadunud liik.

Sol ütles ...

Aga hirmu põhjuste otsimine lapsepõlvest ja kasvatusest, kodust ja koolist kipub väga kiiresti muutuma teiste süüdistamiseks ja enesehaletsuseks. Tore lisand hirmule...
Sellepärast võib liigne eneseanalüüs ja minevikku takerdumine kahjulik olla. Minevikku, lapsepõlve jne. nagunii muuta ei saa. Parem tegeleda iseendaga olevikus.

kaaren ütles ...

Hirm turvalisuse, ellujäämise eest on tänapäeva igatpidi mugavakstehtud yhiskonnas vägagi seotud hirmuga yksijäämise, armastuse puudumise jm ees - sellest ka kohutavalt palju inimeste enesealandamist, ebaloogilisi käike jne.
Oma väikelapseeast ma neid hirme ei mäleta - kui, siis ainult seoses jubedate, vägivaldsete tyli- ja peksuepisoodidega. Yrghirm? Kas pigem mitte sajandeid juurutatud kasvatusviisidest, et "ema läheb ära, kui sa vait ei jää" vms, mille modifikacioonid ikka edasi elavad?

Lendav ütles ...

Mina arvan, et hirmudes urgitsemine on mingi piirini mõistlik. Selle piirini, kus ma teadvustan, et ahhaa, selline hirm, ajendatud sellest ja kerkib esile sellistes olukordades - kas mul on seda tegelikult vaja? Enamasti selgub, et hirm on tarbetu. See kaardistamine annab mulle võimaluse vabaneda automaatsetest käitumismustritest.

Evolutsioonist pärinev hirm, ehk siis alalhoiuinstinkt mõõkhambulise tiigri ees muidugi on vajalik, aga seegi ei pea ju olema silmipimestav ja juhmistav, vaid tähelepanelik ja ergas, mida ei saa öelda peaaegu ühegi tänapäeval laiutava hirmu kohta.

Kasvatus on meil pikki sajandeid põhinenud hirmul - mu isa on isegi öelnud, et naine ja lapsed peavad meest kartma, siis on kord. Minagi selle järgi kasvasin. Ma olen teadnud, et mu vanemad on minust tugevamad, nendel on minu üle võim, seega on parem mite sattuda nendega konflikti. Osaliselt oli mu abiellumine ka protest isa vastu, kes ei tunnistanud minu valikuid. (teine komponent oli hirm üksilduse ees).

See, et ma olen majanduslikult päris kaua olnud emast sõltuv, pole ka asja üldse parandanud. See teismeliseea täiskasvanukssaamise protsess on kuidagi väga pikale veninud.

Vaatan, mõtlen ja kaardistan. Enamus sisseharjunud (hirmuga seotud) käitumismustreid on osutunud tarbetuks.

kaaren ütles ...

Muidugi. Ega mittetunnistamine ka midagi ei lahenda. Ärapeidetud negatiivsed tunded teevad inimese haigex nii või tesitmoodi. Hirmulgi on nimelt võime inimest fyysiliselt sandistada, e teatud olukordades, mida justnagu ei kardeta vm, hakkab keha tõrqma, tekivad asusamatud haigusnähud. Hirmude järjekorras ylesleidmine & nimetamine, nagu qrivaimude väljaajamine, on aga anuma tyhjendamine, sinna tuleb aga midagi asemele valada. Kes paneb armastuse, kes igasugu tegemised, kellel jääb vastkoristatud kapis nyyd ruumi ka rõõmustada asjade yle, mida enne hirm segas. Head nimepanemist!
Nagu näha, on see teema kaarnalegi väga armas & oluline:)
PS. Rase inimene on looduse poolt tehtud eriliselt vatipäisex, st q teatud asjad võivad neid kyll rohkem ärritada & nutma ajada, siis enamus asju kaotab teravuse, et inimene saax tegelda hetkel põhilisega e ennast haigex tundlemata järeltuleva põlve esindajaga:) seeprst ongi kõik praegu qidagi nii lihtne &, noh, existenci mitteohustav.
J'rgmine vestlusteema: maakera yleasustatus?
Põhjala & Lõunamaade fakt, et erinevate civilisacioonide paljunemispoliitika?

Skarabeus ütles ...

"Ja kui siis üks noormees mulle tähelepanu osutas,..."
Kui ma alaealisena ja samas abielunaisena läksin mehega koos lapse jalamassaažile,küsis teraapiaõde:"Kas sa kartsid, et hiljem enam mehele ei saa,et pidid..." jne.Ja välgutas silmi mehe poole :"Soblasnitel!"