Saagimine on lahe. Ma olen küll kordi kehvem saagija, kui mehed, aga see ei loe. Kui midagi hakkab välja tulema, on see hullult lahe. Seda juhtub kahjuks veel üsna kaootiliselt, kunagi ei tea ette ennustada, missugune kuju välja kukub, samas võibki olla see üllatusmoment olla just suurema kaifi põhjustaja. Tasahaaval, ilma suurma kisa ja kärata on minu elutahe tagasi hiilinud. Elul pole jätkuvalt mingit mõtet, aga pole ka soovi seda meeleheitlikult leida.
Mati ütles ükskord ilusti: "Hoolitse enda eest, sest keegi teine seda ei tee!". Siis oli mul selline tunne, et see tähendab sae käima tõmbamist. See tunne on jälle tagasi. Kadunud ja jälle leitud.
Hirmus koba olen ikka, ei oska õieti saagi teritadagi, kõik need kraadid ja nurgad, erinevad teritusviisid jne... Ootan järgmisi puupäevi Vastseliinas, kus "isakesed" jälle koos on ja saab õpetust küsida. Saagimises on oma võlu, justnagu tsiklisõidus. Neis on miskit sarnast. Mootorispordid mõlemad. Autojuhtimine tekitab ka minus kirge, kaifi. Tsiklitega olen kõige vähem kokku puutunud, kuid mõistan kõrvalseisjana küll, miks nende pärast hulluks minnakse.
Puupäevade kunstiline tulemus on omaette teema, praegu vist isegi veel tiba värske, et päriselt pilti kokku panna. Üllatavalt ühtne, samas mitmekesine komplekt. Ootan pikisilmi, millal saab tegelasi metsas, rajal näha.
Mehed on ka ikkagi imetlusväärsed, Enrico on jahmatav, pimestav talent. Valdur samamoodi. Mõnele on kohe sünniga ikka hämmastavalt palju kaasa antud... Kui kuti käest küsida, kus ta õppinud on ja ta sellepeale kostab, et algklassides olid joonistustunnid... Ja ise samal ajal saeb nagu noor jumal surematuid kunstiteoseid, siis võtab tummaks. Kõik sel aastal Elvas käinud mehed on vapustavad. Ja mitte ainult saagimise poolest. Inimestena ka, igaüks isemoodi. Minu vaimne suguvõsa.
Maril on õigus - nende puupäevade jooksul on suvi kätte jõudnud. Suvel on mul alati kergem olla olnud. Selgem, julgem, tugevam.
1 kommentaar:
Üks väike lisa juurde - oluliselt on parandanud enesetunnet muude asjaolude kõrval teadmine, et see toob raha sisse. Ma saan maksta mitme kuu üüri ette ja see on hea tunne. Veel parem tunne on teadmisest, et ma võin minna poodi ja osta süüa võibolla mitte 50 vaid koguni 100 krooni eest. Ja vajadusel homme jälle. Ja osta sokke. Kaif on minna poodi ja osta tervele perele sokke. Kui veel uued saapad ka saaks... Vanad 4 talve kantud Caterpillari saapad võtsin töösaabasteks. Lastest ei räägigi, need kasvavad nagu seened vihmaga, ma isegi ei tea enam, mida neil vaja jälle on... Sellest palgast kõigeks ei jagu, kuid elementaarsed vajadused saavad ehk täidetud. Sokke saab osta... Ja jogurtit... Võibolla isegi juustu ja midagi lihalist... Elu on ilus, kui vahel töö eest raha makstakse.
Postita kommentaar