Molutamist on keegi mu blogist otsinud. Selle kohta on üks asjakohane anekdoot:
Istunud vares kase ladvas. Tulnud sinna jänes, küsinud vareselt: "Mis sa seal teed?"
"Molutan!", vastanud vares.
Jänes jäänud ka puu alla molutama. Siis tulnud rebane ja söönud jänese ära. Selle peale olla vares ringutanud ja nentinud: "Molutamiseks peab kõrgem koht olema!"
Vot nii. Mina ei saa endale päris korralikku ja täisväärtuslikku molutamist lubada, ma olen selleks liiga madalal kohal. Otsige mujalt.
Ja veel teemasse - eile, peale seda, kui ma olin paljulubavaks telestaariks saanud, roomasin koju ja puhkasin väljas pingil, teetass näpus, kui ümber majanurga tuli vana tuttav. Keda ma viimasel lausa vältinud olen. Tuttav ajast 16 aastat tagasi. Mingi aeg kontaktid katkenud, siis tasapisi taastatud. Tuli, istus mu kõrvale ja suhtlesime pisut. Selle poole tunni jooksul sai mu tunne kinnitust - ma ei tea, kuhu on tema oma eluga liikunud, aga mina olen 16 aasta jooksul meie kokkupuutepunktist õige kaugele nihkunud. Tema tundub elavat boheemlikus molutamises (vaatamata sellele, kui kiire ja tegusa ta väidab enda elu olevat), koos lõppematu õlle, mälestuste heietamise ja proge-rokiga. Mina aga olengi siin ja täna jooksmas ühest kohast teise, niisama nädalatepikkuseks heietamiseks ja seltskondlikuks molutamiseks pole ei aega ega tahtmist. Kui teen tööd, siis teen tööd, kui magan siis magan (ja põhjalikult), kui matkan siis matkan. Aga selline tühi aja unenäoline venitamine läbi õlle ja läbu ei köida enam. Ma tean, mida ma teha tahan, ma ei pea sellest enam unistama ja selle üle lõputult filosofeerima. Ma lihtsalt teen. Ja vana Kännuga eile vesteldes leidsin, et ma olen nii uskumatult tegus ja asjalik, lausa imelik tunne oli. Tegelikult me eriti ei vestelnud tehtud töödest, rohkem rääkisime neutraalsetel pehmetel teemadel, nagu minu kass ja tema kass jne. Ainult korraks nentis ta nukralt, et ma vist ei korralda enam saunakaid. Ega eriti jah, vastasin ja mõtlesin, et tõesti, ma ei viitsi enam muretseda, kas mõni jobu on küünla valesse kohta pannud ja põletab hetkel sujuvalt sauna maha, mulle ei meeldi näha, kuidas mu majapidamises suvalistesse kohtadesse värskelt sissejoodud õlut välja oksendatakse. Ma olen muutunud tõsisest hipi-kommuuni liikmest vastikuks väikekodanlikuks mõrraks ja ma ei oska isegi kahetseda. Ma ei taha, et kogu mu korteri põrandapind on kaetud kainenevate kehadega, mis (kes?) ei taha kuidagi ärgata ja pärast ärkamist mu majapidamist oma kõrgeaulistest isikutest vabastada.
See siin ei ole mitte objektiivne olukorra kirjeldus, vaid vägagi subjektiivne ja põhineb ainult minu sisetundel. Me rääkisimegi põhimõtteliselt kassidest. Mitte oksest. Ega lõputust molutamisest. Aga need rääkimata sõnad olid meie ümber niisama reaalselt olemas, nagu väljaöeldudki. Vähemalt minu jaoks.
Aga mis telestaari jutt see vahepeal oli? See oli päris õige jutt. Eile käidi Tallinna televisioonist Väiksel Väerajal filmimas ja kuna keegi teine ei olnud nõus selle kohta midagi rääkima (üks pelgas ennast liiga paksu olevat, teine kurtis, et kaamera ta hääle moonutab...), ei jäänud mul muud üle, kui nahktagi hõlmade välkudes džotile viskuda ja päästa meie au. Rääkisin nagu oskasin ja - üllatus-üllatus - arglikud kaaslased said oma suu lahti küll tehtud ja aitasid mind kaamerasse lobisemise juures usinasti. Kui ma jutustasin muinasjutu "Kuidas Jaagup surma tüssas", oli mõnelgi kuulajal lausa vesi silmas. Oli see nüüd sellest, et ma nii virtuooslikult jutustasin, või sellest, et ma nii ennekuulmatult halvasti seda tegin, ei tea. Jäägu see kuulajate otsustada. Loodetavasti jääb see lõik ka saatesse sisse, eks siis ole kõrvalt näha.
Kui see peaks eetrisse tulema, püüan ka siia teada anda. Aga laiekraaniga telekast (sellest, mis kõik laiemaks venitab) vaatamise ma lihtsalt keelan ära!
kolmapäev, 12. september 2012
pühapäev, 9. september 2012
Unenäoline
Päris huvitav on peale töö-ööd niikaua magada, kuni uni ise ära läheb. Võibolla vahepeal süüa, kempsus käia, aga siis ikka edasi magada. Ärgata õhtul kui juba hämardub, süüa ja lugeda pisut raamatut ja siis jälle magama keerata, et ärgata järgmisel päeval juba täiesti mõistlikul ajal - enne kümmet!
Öeldakse, et tagantjärgi magada ei ole võimalik. Võibolla. Ette magada ka nagu hästi ei saa. Aga ma püüan, võibolla natuke ikka saab...?
Päevauni on kummaline. Mingil hetkel külge keerates ei saa enam aru, mis päev on ja kas on hommik või õhtu. Ärkan äiksemürina peale, tõmban teki üle pea ja uni jätkub. Ärkan rahehoo peale, mõistan, et nii sita ilmaga polegi muud teha, kui magada ja magangi edasi...
Ja kui üllatavalt vihale võivad kallid perekonnaliikmed mind ajada, kui nad mind üles ajama tulevad!
Ja unenäod muutuvad järjest absurdsemaks. Isegi, kui neid pärast eriti ei mäleta, on jaburuse aste meeles.
Täna hommikuks olin sedavõrd välja maganud, et ärkasin lausa ise üles. Võtsin ema ja sõbranna kaasa ja käisime Mustjärve ääres. Korjasime möödaminnes pohli, seeni ja suhu viimaseid vesiseid mustikaid ning nautisime kuldset päeva ja sinitaeva peegeldust puutumatul järvel. Hetkel tundub, et see oli jätkuks unenägudele... Ainult ühte hingelist nägime - järveäärsel õõtsikul korjas keegi moor jõhvikaid. Aga temagi tundus pigem vaikne rabavaim, kui lihast ja verest inimene...
Maagiline Mustjärv, kuhu kuidagimoodi autoga ligi ei pääse, ikka ainult jala mööda kalameeste, marjuliste ja teadlaste tallatud rada. Ikka ja alati tõmbab enda juurde tagasi. Ja seal olles ajab mu ajataju sassi, nii et ma kuidagi enam sealt ära minna ei taha, kiire kaob, jääb ainult järv, taevas, männid ja sammal.
Maagiline Mustjärv, kuhu kuidagimoodi autoga ligi ei pääse, ikka ainult jala mööda kalameeste, marjuliste ja teadlaste tallatud rada. Ikka ja alati tõmbab enda juurde tagasi. Ja seal olles ajab mu ajataju sassi, nii et ma kuidagi enam sealt ära minna ei taha, kiire kaob, jääb ainult järv, taevas, männid ja sammal.
Pilt on pärist keskkonnaameti lehelt.
reede, 7. september 2012
Roostes villis
Jälle - sel aastal juba neljandat korda - on mul tulemas puhkus! Sinna läheb küll veel nädalake aega, aga siiski! Juba praegu on sellele mõeldes rõõmsam ja kergem!
Täna öösel nägin unes, et Jure kinkis mulle vana, roostes, aga siiski sõidukõlbuliku villise. Ise oli veel hirmsasti õhinas, et näe, kui tore, sellega saad tööl (saagimas) käia ja! Natuke remonti tahab, aga mis sest! Sõitis minu hiiglasuures garaažis törtsukese edasi ja siis tagasi näitamaks, et masin liigub ja puha. Mina aga ei osanud õnnelik olla, sest mul on ju mu punane koletis ja uue rohelise eluka remondiks ei näe kuskilt raha saavat...
Kuidas see nüüd oligi - kingitud hobuse suhu ei vaadata? Aga Une-Mati kingitud unenäo suhu? Hambutu ja roostes uni. Aga - kui nii võtta - vähemalt liikumisvõimeline.
Unenäod ei ole viimasel ajal mind eriti külastanud (see villise-uni oli üle tüki aja esimene). Võibolla tuleb see üleväsimusest. Loodetavasti parandab puhkus ka mu unenägude kvaliteeti ja kvantiteeti.
Vahepeal jõudsin ennast metsa vedada ja pisut saagida, haldjarajale mõne magava unehaldja näo. Selles projektis olen külalisesineja, kui midagi päriselt valmis, annan teada. Igatahes on nüüd selge, et saagimine ei ole pooltki nii väsitav, kui sae ja kanistri metsa vedamine (kõigest pool km, aga juba tahtsid käed otsas kukkuda). Tekkiv kukekannus kanna all ei armasta töösaapaid ja teeb käimise veel ebameeldivamaks... Aga ma ei saa ju oma ainukeste botastega, mis jalga ei vaeva, saagima minna - pärast kotad õlised ja. Vahel ju varba peale ikka tilgub. Ja siis nendesamade pasteldega tööl käia, linnas käia, matkal käia, teatris käia (no tegelikult ma küll ei näe ette teatrisse minekut, aga unistada ju võib). Ma ei tea, mis siis saab, kui talv peaks lõpuks tulema ja mul pole jalaga veel kõik korras... Need on küll soojad pastlad, aga päris igasuguseid ilmaolusid nad ka välja ei kannata... Arst ütles lahkesti, et tema ei saa midagi teha. Ainult diclofenaci välja kirjutada (seda ma paar aastat tagasi juba õlaliigese põletiku raviks proovisin - ainus toime oli kõhu lahtistamine). Ja kui asi ikka väga hulluks läheb, siis kanna alla süst teha. Mis ei pruugi aidata. Niisiis tuleb ise oma tarkusega hakkama saada. Teen õhtuti saialille-, naistepuna- ja kummelikompresse ja magan kivi soki sees (ema ütles, et teda olla aidanud ja vanemat inimest tuleb ju uskuda). Võtsin kivi (spetsiaalne kaltsiidikild, mille aulik isa ise sobiva rahnu küljest oli toonud) töölegi kaasa, et ehk tekib siingi võimalus kivi pisut sokitada.
Elu on huvitav, igav ei ole.
Täna öösel nägin unes, et Jure kinkis mulle vana, roostes, aga siiski sõidukõlbuliku villise. Ise oli veel hirmsasti õhinas, et näe, kui tore, sellega saad tööl (saagimas) käia ja! Natuke remonti tahab, aga mis sest! Sõitis minu hiiglasuures garaažis törtsukese edasi ja siis tagasi näitamaks, et masin liigub ja puha. Mina aga ei osanud õnnelik olla, sest mul on ju mu punane koletis ja uue rohelise eluka remondiks ei näe kuskilt raha saavat...
Kuidas see nüüd oligi - kingitud hobuse suhu ei vaadata? Aga Une-Mati kingitud unenäo suhu? Hambutu ja roostes uni. Aga - kui nii võtta - vähemalt liikumisvõimeline.
Unenäod ei ole viimasel ajal mind eriti külastanud (see villise-uni oli üle tüki aja esimene). Võibolla tuleb see üleväsimusest. Loodetavasti parandab puhkus ka mu unenägude kvaliteeti ja kvantiteeti.
Vahepeal jõudsin ennast metsa vedada ja pisut saagida, haldjarajale mõne magava unehaldja näo. Selles projektis olen külalisesineja, kui midagi päriselt valmis, annan teada. Igatahes on nüüd selge, et saagimine ei ole pooltki nii väsitav, kui sae ja kanistri metsa vedamine (kõigest pool km, aga juba tahtsid käed otsas kukkuda). Tekkiv kukekannus kanna all ei armasta töösaapaid ja teeb käimise veel ebameeldivamaks... Aga ma ei saa ju oma ainukeste botastega, mis jalga ei vaeva, saagima minna - pärast kotad õlised ja. Vahel ju varba peale ikka tilgub. Ja siis nendesamade pasteldega tööl käia, linnas käia, matkal käia, teatris käia (no tegelikult ma küll ei näe ette teatrisse minekut, aga unistada ju võib). Ma ei tea, mis siis saab, kui talv peaks lõpuks tulema ja mul pole jalaga veel kõik korras... Need on küll soojad pastlad, aga päris igasuguseid ilmaolusid nad ka välja ei kannata... Arst ütles lahkesti, et tema ei saa midagi teha. Ainult diclofenaci välja kirjutada (seda ma paar aastat tagasi juba õlaliigese põletiku raviks proovisin - ainus toime oli kõhu lahtistamine). Ja kui asi ikka väga hulluks läheb, siis kanna alla süst teha. Mis ei pruugi aidata. Niisiis tuleb ise oma tarkusega hakkama saada. Teen õhtuti saialille-, naistepuna- ja kummelikompresse ja magan kivi soki sees (ema ütles, et teda olla aidanud ja vanemat inimest tuleb ju uskuda). Võtsin kivi (spetsiaalne kaltsiidikild, mille aulik isa ise sobiva rahnu küljest oli toonud) töölegi kaasa, et ehk tekib siingi võimalus kivi pisut sokitada.
Elu on huvitav, igav ei ole.
esmaspäev, 3. september 2012
Vesine
Väsimus käib millegipärast peal. On see nüüd sellepärast, et mingid perioodid on uhkelt tööd rabatud* või sellepärast, et midagi (mõni kutsumata viirus) nahavahele poleb? Ei tea. Igatahes käib sellega kaasas äärmiselt ebameeldiv meeleolu kõikumine. Jube raske on tööl olla, kui samal ajal nutma ajab...
Kas peavalu tuleb päev otsa päevavalguslambi all istumisest (arvuti ees)? Või on see viiruslikku või hoopis emotsionaalset päritolu (mitte keegi ei armasta mind!)?
On häid aegu küll olnud. Viimasel ajal (mõned kuud) olen päris hästi hakkama saanud, tabletid ei tule meeldegi ja elu on olnud üsna ühtlaselt elamisväärne, kohati isegi vaimustav. Aga kusagil sügaval-sügaval istub jäle masohhistlik mälestus tuttavast valust. Mis on tuttav, on omamoodi turvaline. Püherdan oma enesehaletsuses ja väärtusetuse tundes nagu lollakas... Kerjan tähelepanu ja poolehoidu ja armastust (enamasti saan küll ainult haletsust, aga käib seegi viletsal ajal).
Oh jah. Palun andke mulle terved jalad, palk, millega oleks võimalik hakkama saada, pikk ja kuldne vananaistesuvi ning rohkem aega kallima seltsis. Esialgu ei oska rohkem tahtagi. Kui need käes, eks siis täiendan tellimust...
*Peale põhjast naasmist lippasin pisut lühikesevõitu ööune järel arsti juurde ja sealt otse edasi 24 tunniks tööle. Lõpetasin 9.00 hommikul, peale mida kell 10.00 võtsin matkagrupi sappa (2 tundi), peale mida oli väike paus ja järgmine matkagrupp. Koju minnes julges väsimus ennast juba ilmutada ja pea käis ringi. Aga ega polnud pääsu, pesu oli vaja pesta - haarasin pesu kaasa ja Mari juurde masina ligi. Pesumasin toimetas omapead, mina püüdsin diivanil magada. Siis helistas ema ja ajas mu üles - sellest hakkas korralikult iiveldama - inimesi ei või niiviisi ootamatult keset päeva üles ajada! Pesu pestud, tuli veel Pangodisse sõbranna sünnipäeva väikse kalapraega tähistama minna. Tagasi tulles oli juba totaalselt haige tunne. Kukkusin otse voodisse ja jäin (väikeste küljekeeramistega) sinna järgmise päeva kella kolmeni. Enne veel vihastasin kodakondsete peale, kui nad keskpäeval mind äratada püüdsid. Veel järgmisel päeval oli pisut nõrk olemine (üritasin siiski üht tellimust saagida - üle tunni aja sellega tegelda ei jaksanud) ja ülejärgmisel päeval... see tähendab siis täna - olen ma jälle tööl. Õudne.
Kas peavalu tuleb päev otsa päevavalguslambi all istumisest (arvuti ees)? Või on see viiruslikku või hoopis emotsionaalset päritolu (mitte keegi ei armasta mind!)?
On häid aegu küll olnud. Viimasel ajal (mõned kuud) olen päris hästi hakkama saanud, tabletid ei tule meeldegi ja elu on olnud üsna ühtlaselt elamisväärne, kohati isegi vaimustav. Aga kusagil sügaval-sügaval istub jäle masohhistlik mälestus tuttavast valust. Mis on tuttav, on omamoodi turvaline. Püherdan oma enesehaletsuses ja väärtusetuse tundes nagu lollakas... Kerjan tähelepanu ja poolehoidu ja armastust (enamasti saan küll ainult haletsust, aga käib seegi viletsal ajal).
Oh jah. Palun andke mulle terved jalad, palk, millega oleks võimalik hakkama saada, pikk ja kuldne vananaistesuvi ning rohkem aega kallima seltsis. Esialgu ei oska rohkem tahtagi. Kui need käes, eks siis täiendan tellimust...
*Peale põhjast naasmist lippasin pisut lühikesevõitu ööune järel arsti juurde ja sealt otse edasi 24 tunniks tööle. Lõpetasin 9.00 hommikul, peale mida kell 10.00 võtsin matkagrupi sappa (2 tundi), peale mida oli väike paus ja järgmine matkagrupp. Koju minnes julges väsimus ennast juba ilmutada ja pea käis ringi. Aga ega polnud pääsu, pesu oli vaja pesta - haarasin pesu kaasa ja Mari juurde masina ligi. Pesumasin toimetas omapead, mina püüdsin diivanil magada. Siis helistas ema ja ajas mu üles - sellest hakkas korralikult iiveldama - inimesi ei või niiviisi ootamatult keset päeva üles ajada! Pesu pestud, tuli veel Pangodisse sõbranna sünnipäeva väikse kalapraega tähistama minna. Tagasi tulles oli juba totaalselt haige tunne. Kukkusin otse voodisse ja jäin (väikeste küljekeeramistega) sinna järgmise päeva kella kolmeni. Enne veel vihastasin kodakondsete peale, kui nad keskpäeval mind äratada püüdsid. Veel järgmisel päeval oli pisut nõrk olemine (üritasin siiski üht tellimust saagida - üle tunni aja sellega tegelda ei jaksanud) ja ülejärgmisel päeval... see tähendab siis täna - olen ma jälle tööl. Õudne.
neljapäev, 30. august 2012
Suvelõpupidu
Korjasime jälle oma kodinad kokku, viskasime auto peale ja panime ajama. Põhja läksime. Täiega. Mina, Mari ja meie tütred.
Esimene päev oli jube - hall, külm, rõske. Sõitsime mu pisikese punase koletisega Palmse poole, kus Hallan meid juba ootas, auto oli sooja suvist muusikat täis. Kõigepealt imetlesime Hallani järjest kasvavat ja muutuvat aeda, mina jõudsin parukapuusse armuda ja seejärel korjasime Hallani teejuhiks kaasa ning matkasime mere poole - esimene pikem kokkupuude Merega oli Karepal. Soome poolt tuli koguni sinise taeva killukesi, mul tuli sihuke heldimus peale, et lausa pisar oli silmanurgas. Meri ootas meid. 
Õhtul ootasid meid saun, kamin, Jüri, trummid, vorstid ja arbuus. Eriti arbuus. Kogu värk lõppes sellega, et ma läksin saunalavale magama. Magamiskott pehmenduseks alla ja. Kõik arbuus tuli naha kaudu välja! Uskumatu, kui kerge oli hommikul olla, siiani on tunne, et lähen lendu! Kes teab, mille ma välja higistasin...?
Hommik. Mina olin kerge ja ilm oli kerge - päike, soojus, vaikne rõõm. Meri juba kutsus. Esimene peatus oli Viinistus, kus küllastusime uskumatult heast kunstist - nii heal tasemel kunstimuuseumi polnud ma varem sattunud. Väga inspireeriv. Kahjuks leidis kinnitust siiski ka meie varasem tähelepanek, et 100 ja rohkem aastat tagasi tehti tõeliselt ilusat ja head kunsti, aga mida kaasaegsemaks, seda rohkem on mingit õõvastavat jama... On ka head tänapäevast kunsti, aga millegipärast on see jama vahele ära peidetud... (Lgp kunstnikud, paluks mitte pahandada, see on minu isiklik arvamus, mille üle ma ei ole nõus kaklema. )
Viinistust edasi Loksa poole, kaunis kivine rand, päiksesoojad kivid (millest me mõned tuhanded tonnid pidime raske südamega maha jätma, sest väike punane koletis nii palju siiski vedada ei suuda), kohin ja Meri isiklikult. Tolgendasime seal küllastumiseni, kuni Mere kohin ja tuul olid meist kõik ülearuse välja uhtnud. Kerguse tunne kasvas veelgi.
Järgmine peatus: Pärispea poolsaar, Purekkari neem. Maailma äär. Täiega põhja, niikaua, kuni seisime viimastel kividel, Meri lahkelt meie ümber loksumas ja edasi poleks enam ka hüpates saanud...
Selleks hetkeks hakkas gravitatsioon (vähemalt mulle) oma mõju kaotama, vaevalt-vaevalt puutusid varbaotsad kivide tippe...
Õhtune söömaaeg Hallani imelises aias, asjad kokku ja punase koletisega kodu poole. Päike oli juba loojunud. Jalasirutuspaus Eesti selgeima järve ääres - milline vaatepilt! Nii pime oli, et mitte midagi ei näinud! Minu telefoni taskulambi valgel lürpisime peoga järvest vett juua (väga hea pehme maitsega vesi) ja siis sõit jätkus. Jõunest korjasime Mari poja kaasa ja koju saime alles öösel.
Hommikul oleks selles imelises kerguses veel ja veel maganud, aga kus sa saad, kella 9-ks oli vaja tööle tulla ja enne seda veel arsti juures käia. Arst ajas mu röntgenipildile ja ütles, et ega mu kanna all muud valutada saa, kui kukekannus... Ega mul nüüd muud üle jää, kui hakatagi lendama. Pisut-pisut on veel puudu. Ma ei tea, kas oleks vaja veel natuke Merd, saunalaval magamist või midagi kolmandat?
Esimene päev oli jube - hall, külm, rõske. Sõitsime mu pisikese punase koletisega Palmse poole, kus Hallan meid juba ootas, auto oli sooja suvist muusikat täis. Kõigepealt imetlesime Hallani järjest kasvavat ja muutuvat aeda, mina jõudsin parukapuusse armuda ja seejärel korjasime Hallani teejuhiks kaasa ning matkasime mere poole - esimene pikem kokkupuude Merega oli Karepal. Soome poolt tuli koguni sinise taeva killukesi, mul tuli sihuke heldimus peale, et lausa pisar oli silmanurgas. Meri ootas meid. 
Õhtul ootasid meid saun, kamin, Jüri, trummid, vorstid ja arbuus. Eriti arbuus. Kogu värk lõppes sellega, et ma läksin saunalavale magama. Magamiskott pehmenduseks alla ja. Kõik arbuus tuli naha kaudu välja! Uskumatu, kui kerge oli hommikul olla, siiani on tunne, et lähen lendu! Kes teab, mille ma välja higistasin...?
Hommik. Mina olin kerge ja ilm oli kerge - päike, soojus, vaikne rõõm. Meri juba kutsus. Esimene peatus oli Viinistus, kus küllastusime uskumatult heast kunstist - nii heal tasemel kunstimuuseumi polnud ma varem sattunud. Väga inspireeriv. Kahjuks leidis kinnitust siiski ka meie varasem tähelepanek, et 100 ja rohkem aastat tagasi tehti tõeliselt ilusat ja head kunsti, aga mida kaasaegsemaks, seda rohkem on mingit õõvastavat jama... On ka head tänapäevast kunsti, aga millegipärast on see jama vahele ära peidetud... (Lgp kunstnikud, paluks mitte pahandada, see on minu isiklik arvamus, mille üle ma ei ole nõus kaklema. )
Viinistust edasi Loksa poole, kaunis kivine rand, päiksesoojad kivid (millest me mõned tuhanded tonnid pidime raske südamega maha jätma, sest väike punane koletis nii palju siiski vedada ei suuda), kohin ja Meri isiklikult. Tolgendasime seal küllastumiseni, kuni Mere kohin ja tuul olid meist kõik ülearuse välja uhtnud. Kerguse tunne kasvas veelgi.
Järgmine peatus: Pärispea poolsaar, Purekkari neem. Maailma äär. Täiega põhja, niikaua, kuni seisime viimastel kividel, Meri lahkelt meie ümber loksumas ja edasi poleks enam ka hüpates saanud...
Selleks hetkeks hakkas gravitatsioon (vähemalt mulle) oma mõju kaotama, vaevalt-vaevalt puutusid varbaotsad kivide tippe...
Õhtune söömaaeg Hallani imelises aias, asjad kokku ja punase koletisega kodu poole. Päike oli juba loojunud. Jalasirutuspaus Eesti selgeima järve ääres - milline vaatepilt! Nii pime oli, et mitte midagi ei näinud! Minu telefoni taskulambi valgel lürpisime peoga järvest vett juua (väga hea pehme maitsega vesi) ja siis sõit jätkus. Jõunest korjasime Mari poja kaasa ja koju saime alles öösel.
Hommikul oleks selles imelises kerguses veel ja veel maganud, aga kus sa saad, kella 9-ks oli vaja tööle tulla ja enne seda veel arsti juures käia. Arst ajas mu röntgenipildile ja ütles, et ega mu kanna all muud valutada saa, kui kukekannus... Ega mul nüüd muud üle jää, kui hakatagi lendama. Pisut-pisut on veel puudu. Ma ei tea, kas oleks vaja veel natuke Merd, saunalaval magamist või midagi kolmandat? Kolmandat, ma arvan.
Jah.
laupäev, 25. august 2012
Hõissa...
Pulmad, jah, pulmad - viina viiskümmend vaati!
Tööl olen. Kõike jagub küllaga, laagrisolijaid, suvalisi majutujaid lätlasi ja terve pesakond pulmitajaid on majas. Paugutavad just väljas...
Ei noh, pulmad on toredad. Ma tahaks ka kunagi. Võibolla. Mitte päris nii, nagu need siin. Aga kindlasti mitte ka nii, nagu ma laste isaga abiellusin - jala läbi novembripori registreerima, mina ise ostsin endale lilled, sest mees keeldus, ei mingit pidulikkust ega midagi. Natuke ju oleks ikka võinud. No ilus helesinine sissekootud roosade roosidega siidiseelik oli, siidpluusi õmblesin ise juurde. Mehele ajasin mingi ülikonna moodi asja selga, ega meil ju väga viga ka polnud. Meil olid koguni mõned sõbrad ja minu ema registreerimisele tulnud. Strippar Marco tegi pilte ja. Aga noh, eks see suuremalt osalt minu isiklik ettevõtmine oli. Mina võtsin mehe, mina ta ka hiljem jätsin.
Vaatan pulmalisi, igavesti huvitav on jälgida. Eriti riideid. Meeste ülikonnad on ilusad, eranditeta. Naistega on vähe teine lugu, nemad on kohe eriti pingutanud. Tõmmanud oma voltide ümber läikivaid ebasümmeetrilisi (ja arvatavasti ebamugavaid) kangajuppe, jalga pahkluumurdjad, näod kilose krohvikorra all... Mitte kõigil, vaid mõnel üksikul, enamus saab kontsadega päris hästi läbi, enamus ka kannab oma uhke tualeti kenasti välja, suuremal osal ei varja krohv ka nägu liialt. Aga jah. Kui mulle tõmmata selga sihuke läikiv asi ja toppida jalga need kargud, lisada kunstripsmed*, geelküüned, siis ma näeksin vist väga õnnetu välja. Kustkohast jookseb ilu ja inetuse piir?
Ma vist olen lihtsalt mats. Ei mingit kõrgelennulisust, kartulikott selga ja pastlad (või peenemal puhul kalossid) jalga ja sellega mu isiklik arusaam pidulikkusest piirnebki.
Niisiis. Kui peaks juhtuma ime ja ma veel kunagi abielluma peaksin, siis ma südamest loodan, et see on südamlik ja siiras sündmus, kus ei ole midagi võltsi ega ülearu teatraalset. No olgu, pärast, jah, kui kogemata kombel pidu ka juhtuks tulema - siis võiks igasugust janti teha, miks mitte. Aga seda võin ma küll lubada, et vabatahtlikult ma ebamugavaid riideid ja jalanõusid ei kanna! Ilu ja elegants peitub minu jaoks eelkõige loomulikkuses. Matsid jäävad matsideks. Ja ega ülikool matsi ei riku. Mind küll ei rikkunud (ma käisin seal ju ka nii armetult vähe).
*Hah, mul pole mingeid lisaripsmeid ega üldse midagi näkku juurde lisada vaja - mul on ju Kulmud! Mul on nii üle mõistuse vinged Kulmud, et need kompenseerivad isegi kõrgete kontsade puudumise! Vot! Need fantastilised Kulmud võivad vajadusel varjutada isegi kleidi puudumise! Ahh, kui kaunilt kõlab: häbelikult Kulmudesse mähkunud pruut...!
---
Toksisin pruudi nime googlesse ja mis ma näen! Neiu muutub... ei, mitte see... neiu on pidanud ühe portaali juures pulmablogi! Loen, rõõmustan teiste õnne üle ja mõtisklen, et minagi ju saaks soovi korral pulmablogi pidamisega hakkama (ainuke viga, et pulmi ei ole ees näha). Aga minu pulmablogi oleks küll hoopis teistsugune... Hulga vähemate peatükkidega kindlasti. Ma ei ole üldse kindel, et hakkaksin eraldi postitust tegema sellest, kuidas pool aastat enne pulmi otsin torditegijat. Ja käin veel üks kord peokohta üle vaatamas. Ja valin salvrätte. Ja otsin helitehnika laenutuskohta. Ja ... Mina kirjutaksin hoopis suurema tõenäosusega sellest, kuidas peigmees kinkis mulle põllult leitud roosa kivikese - lohuga! ja ütles sinna juurde pühenduseks, et nüüd on mul ka isiklik portatiivne ohvrikivi. Veel saaksin arvatavasti kirjutada kirju peatüki sellest, kuidas minu lapsed esimesest abielust kõigesse suhtuvad ja siis veel sellest, kuidas tema lapsed esimesest abielust sellesse suhtuvad. Kui suhtuvad.
Hõissa.
Tööl olen. Kõike jagub küllaga, laagrisolijaid, suvalisi majutujaid lätlasi ja terve pesakond pulmitajaid on majas. Paugutavad just väljas...
Ei noh, pulmad on toredad. Ma tahaks ka kunagi. Võibolla. Mitte päris nii, nagu need siin. Aga kindlasti mitte ka nii, nagu ma laste isaga abiellusin - jala läbi novembripori registreerima, mina ise ostsin endale lilled, sest mees keeldus, ei mingit pidulikkust ega midagi. Natuke ju oleks ikka võinud. No ilus helesinine sissekootud roosade roosidega siidiseelik oli, siidpluusi õmblesin ise juurde. Mehele ajasin mingi ülikonna moodi asja selga, ega meil ju väga viga ka polnud. Meil olid koguni mõned sõbrad ja minu ema registreerimisele tulnud. Strippar Marco tegi pilte ja. Aga noh, eks see suuremalt osalt minu isiklik ettevõtmine oli. Mina võtsin mehe, mina ta ka hiljem jätsin.
Vaatan pulmalisi, igavesti huvitav on jälgida. Eriti riideid. Meeste ülikonnad on ilusad, eranditeta. Naistega on vähe teine lugu, nemad on kohe eriti pingutanud. Tõmmanud oma voltide ümber läikivaid ebasümmeetrilisi (ja arvatavasti ebamugavaid) kangajuppe, jalga pahkluumurdjad, näod kilose krohvikorra all... Mitte kõigil, vaid mõnel üksikul, enamus saab kontsadega päris hästi läbi, enamus ka kannab oma uhke tualeti kenasti välja, suuremal osal ei varja krohv ka nägu liialt. Aga jah. Kui mulle tõmmata selga sihuke läikiv asi ja toppida jalga need kargud, lisada kunstripsmed*, geelküüned, siis ma näeksin vist väga õnnetu välja. Kustkohast jookseb ilu ja inetuse piir?
Ma vist olen lihtsalt mats. Ei mingit kõrgelennulisust, kartulikott selga ja pastlad (või peenemal puhul kalossid) jalga ja sellega mu isiklik arusaam pidulikkusest piirnebki.
Niisiis. Kui peaks juhtuma ime ja ma veel kunagi abielluma peaksin, siis ma südamest loodan, et see on südamlik ja siiras sündmus, kus ei ole midagi võltsi ega ülearu teatraalset. No olgu, pärast, jah, kui kogemata kombel pidu ka juhtuks tulema - siis võiks igasugust janti teha, miks mitte. Aga seda võin ma küll lubada, et vabatahtlikult ma ebamugavaid riideid ja jalanõusid ei kanna! Ilu ja elegants peitub minu jaoks eelkõige loomulikkuses. Matsid jäävad matsideks. Ja ega ülikool matsi ei riku. Mind küll ei rikkunud (ma käisin seal ju ka nii armetult vähe).
*Hah, mul pole mingeid lisaripsmeid ega üldse midagi näkku juurde lisada vaja - mul on ju Kulmud! Mul on nii üle mõistuse vinged Kulmud, et need kompenseerivad isegi kõrgete kontsade puudumise! Vot! Need fantastilised Kulmud võivad vajadusel varjutada isegi kleidi puudumise! Ahh, kui kaunilt kõlab: häbelikult Kulmudesse mähkunud pruut...!
---
Toksisin pruudi nime googlesse ja mis ma näen! Neiu muutub... ei, mitte see... neiu on pidanud ühe portaali juures pulmablogi! Loen, rõõmustan teiste õnne üle ja mõtisklen, et minagi ju saaks soovi korral pulmablogi pidamisega hakkama (ainuke viga, et pulmi ei ole ees näha). Aga minu pulmablogi oleks küll hoopis teistsugune... Hulga vähemate peatükkidega kindlasti. Ma ei ole üldse kindel, et hakkaksin eraldi postitust tegema sellest, kuidas pool aastat enne pulmi otsin torditegijat. Ja käin veel üks kord peokohta üle vaatamas. Ja valin salvrätte. Ja otsin helitehnika laenutuskohta. Ja ... Mina kirjutaksin hoopis suurema tõenäosusega sellest, kuidas peigmees kinkis mulle põllult leitud roosa kivikese - lohuga! ja ütles sinna juurde pühenduseks, et nüüd on mul ka isiklik portatiivne ohvrikivi. Veel saaksin arvatavasti kirjutada kirju peatüki sellest, kuidas minu lapsed esimesest abielust kõigesse suhtuvad ja siis veel sellest, kuidas tema lapsed esimesest abielust sellesse suhtuvad. Kui suhtuvad.
Hõissa.
Virinaid ja nurinaid
Millal see oligi, kui kirjutasin, et mulle on suvi kohale jõudnud? No oligi. Aga kadus ära. Sel hetkel, kui nägin esimesi kaski kolletamas, hakkas äkki õudne. Külm, rõske ja õudne. Ma olen suvekleite selga saanud ainult loetud korrad, ujuma suve teisel poolel vist üldse mitte (ja mälu, nagu näha, on ka ära kadunud). Vanasti*, ma mäletan küll, oli august soe, küps, rikas. Mitte vesine ja vilets.
Ainus variant, kuidas mind veel kuidagi selle jamaga lepitada annaks, oleks pikk ja soe ja kuldne vananaistesuvi. Minimaalselt pool septembrit, soovitavalt terve september ja pool oktoobrit takkapihta. Muidu ma lihtsalt ei ole nõus sügist vastu võtma! Ja talvest loobun ma ilma eelneva soojendamiseta üldse! Praegused ilmaolud meenutavad kangesti "Rehepapi" meeleolusid, külm, rõske, jõle. Seda ma ei võta.
*Kui mina veel noor olin, oli päike kollasem, mesilased suuremad ja kuldne suvi kestis vähemalt pool aastat jutti! Ja talv! Vat siis olid alles talved, lumi oli räästani! ... Ei, talvest ma ikka praegu ei räägi. Ohoo, jajah. Ja kus olid vanasti ritsikad! Nii suured, nagu pool hobust, ja kuidas nad veel siristasid! Ja kägu kukkus ikka kaua, mitte nagu praegu - paar piuksu! Olid alles ajad...!
---
Vaatasin järgi, täpselt kuu aega tagasi kirjutasin suvest minus eneses. Enneaegu kiitsin, siis kohe läkski külmaks ja vastikuks.
Ainus variant, kuidas mind veel kuidagi selle jamaga lepitada annaks, oleks pikk ja soe ja kuldne vananaistesuvi. Minimaalselt pool septembrit, soovitavalt terve september ja pool oktoobrit takkapihta. Muidu ma lihtsalt ei ole nõus sügist vastu võtma! Ja talvest loobun ma ilma eelneva soojendamiseta üldse! Praegused ilmaolud meenutavad kangesti "Rehepapi" meeleolusid, külm, rõske, jõle. Seda ma ei võta.
*Kui mina veel noor olin, oli päike kollasem, mesilased suuremad ja kuldne suvi kestis vähemalt pool aastat jutti! Ja talv! Vat siis olid alles talved, lumi oli räästani! ... Ei, talvest ma ikka praegu ei räägi. Ohoo, jajah. Ja kus olid vanasti ritsikad! Nii suured, nagu pool hobust, ja kuidas nad veel siristasid! Ja kägu kukkus ikka kaua, mitte nagu praegu - paar piuksu! Olid alles ajad...!
---
Vaatasin järgi, täpselt kuu aega tagasi kirjutasin suvest minus eneses. Enneaegu kiitsin, siis kohe läkski külmaks ja vastikuks.
kolmapäev, 22. august 2012
Aruanne
Niiviisi. Lubatud pilte ei saa veel üles panna, sest need on mul pisikeses karbikeses, mida see arvutijurakas ei taha loetavaks tunnistada. Aga mingisuguse ülevaate viimastest nädalatest saan siiski kirjutada, et teil ei tekiks arvamust, nagu ma oleksin kas surnud või talveunes olnud (hetkel õue vaadates tundub talveuni väga ahvatlev...).
Alustan siis algusest.
Kui ma varahommikul Mari juurde läksin, et teda tema kodinatega auto peale korjata, komplekteeris Mari ikka veel seljariideid (mul ei ole mitte midagi selga panna!). Selle peale kulus ainult veidi peale tunni, siis saime minema. Ilm, mida oli lubatud märga ja jõledat, oli veel märjem ja jõledam. Terve sõidu aeg. Raplas veel kaalusime võimalust, et veel ei ole hilja tagasi pöörata. Aga - tagasi me siiski ei pööranud, läbi paduvihma, kojameeste kriuksumise saatel, Varbolasse me lõpuks jõudsime. Ja vihm jäi järgi. Korraks veel tibutas, kui me just materjali välja valisime, aga see jäi ka viimaseks ähvarduseks. Ajasime telgi püsti, Kuklase külla, Sipelga tänavale, vanade naabrite kõrvale. Laotasin täispuhutava madratsi telki ja siis me puhusime (pumpa muidugi meil polnud). Kordamööda. Kõigest hingest. Jube naljakas. Enrico jalutas mööda ja küsis, kas me puhume telki täis? Et siis ei tohiks ju ust lahti hoida, läheb jälle tühjaks?
Jagasime Mariga pärnapalki, mõtlesime, sõime, vaatasime, mis teised teevad, mõtlesime, kavandasime, sõime, koorisime oma pakujuppe, mõtlesime, sõime. Mina jõudsin juba ka saagimisega alustada. Õhtuks olin ma nii ennekuulmatult väsinud, et kui teised istusid lõkke äärde trummi lööma, laulma ja lobajuttu ajama, läksin mina magama... Villased sokid jalga ja kampsun selga...
Hommik oli õhtust targem. Peldik ei olnud üle valli lähemale tulnud, unine inimene pidi, põis hellalt kätel, üle libeda paekivivalli matkama. Vastu tuli (jälle) Enrico, kellele ma oma muret kurtsin. Enrico pakkus välja, et peldikule võiks ju rattad alla panna? Nagu kiviheitemasinale? Vanad ründerelvad linnuses (kiviheitemasin jms) on juba üsna kõdunenud, need võiks ju asendada ründepeldikuga! Ideel, tuleb tunnistada, on jumet. Sel korral me tegudeni siiski ei jõudnud.
Järgnes tegus saagimise-, mõtlemise-, suhtlemise- ja söömise päev. Mari tegi magaja, kuju nimeks unenägu. Kägaras maas lamav naine, modelliks esimene ettejuhtuv - seega mina. Peale söömist on ikka väga raske kägarasse tõmmata, kopsudele ei jää üldse ruumi... Modelli elu ei ole kerge...
Ise tegin draakoni. Naissoost. Ajendiks oli unenägu. Tema oli mind unes näinud.
Teisel (ja kolmandal ja neljandal) õhtul olin juba kobedam, jaksasin poole ööni trummi lüüa ja lõket vahtida. Hääde inimeste seltsis on seda ikka armas teha.
Lõpuks sai draakon valmis. Jäi veel killuke aega üle, saagisin kiiruga ühest piisavalt suurest tammepakust lihtsa abstraktse skulptuuri (kahe horisontaalse tasapinnaga, kuhu kõlbab ka lillepotte toetada) ja Mariga kahasse pisut väiksemast jalakajupist rahvuslike motiividega kujukese.
Siis tuli oksjon.
...
...
Nutt tuli peale. Mul ei olnudki kahju, et mu tammepakk müüdi 10.- euroga, et meie kahepeale tehtud töö müüdi 17.- euroga. Aga see, et rahvas arvas mu 4 päeva pühendumist nõudnud skulptuuri 40.- euro vääriliseks, ajas pisara silma. Pool oksjoni tuludest läheb traditsiooniliselt korralduskulude katteks, pool jääb kunstnikule. Mina poleks selle mustri kohaselt isegi sõidukulusid tagasi saanud... Kuju ostja juhtus olema korraldaja abikaasa ja kui ma selle ehmatuse peale õnnetult ütlesin, et oleks ma teadnud, et see nii odavalt läheb, oleksin ise ära ostnud, hakkas mehel must vist kahju. Tegigi nii, nagu ma oleksin ise selle kuju ostnud. Maksin 20.- korralduskuludesse ja kuju on nüüd minu.
Ülejäänud oksjon oli ka odav väljamüük. Jube kahju oli vaadata, kuidas Hallani tammepuust "River" läks 25.- euroga, nagu ka tema ükssarvik. Neid suurepäraseid kujusid oli rohkemgi, mida ostja mitte poole odavamaks, vaid lausa 10-20x omahinnast odavamaks hindas... Kohati müüdi kujusid odavamalt, kui puit väärt oli... Eks oma osa üle mõistuse odavatel hindadel oli ka selle aasta uuendusel - kõik kujud läksid müüki ilma alghinnata. Ja kui inimestele midagi tasuta pakkuda, siis miks nad peaksid vabatahtlikult maksma? Tõenäoliselt ei saanud paljud isegi aru, kuivõrd suure väärtusega asju nad sandikopikate eest ostsid. Mõned kujud siiski läksid ka enam-vähem õiglase hinnaga. Aga noh. Kuni oksjonini oli kõik suurepärane. Siis oli edasi nukker. Ausalt, ma ei oleks Varbolasse läinud, kui ma oleksin teadnud, et miinusesse jään. Mul ei ole selleks lihtsalt võimalust. Pealegi ei ole see ju turismireis ega puhkus, ma teen seal 4 päeva palehigis tööd... Ma ei oodanudki, et kuju läheks müüki õiglase hinnaga. Ma oleksin rahumeeli leppinud ka poolega, isegi kolmandikuga sellest. Aga see... Ja mul on piinlik, et ma seal endast välja läksin. Mul on küll hea meel, et ma sain oma unenäolise mina enda kätte, aga ikka on piinlik. Oma viga, et õigel hetkel juurde ei pakkunud...
Pühapäeva hommikul ärkasime pikaldaselt, pakkisime, vestlesime veel viimaste Sipelga tänava elanikega värsketest oksjonimuljetest ja kuivõrd kallis hobi meil on ning juba enne lõunat asusime koduteele. Külastasime Kalevipoja Vestitasku Kivi ehk Viie Valla Piirikivi, mis jättis kustumatu mulje. Selle otsas sai lausa pikutatud, ma usun, et ligi tund aega. Väga sõbralik kivi, meil ei hakanud isegi külm, kuigi polnud paistnud terakestki päikest. Siis külastasime veel mõnda väiksemat rändrahnu, Lõhavere linnusekohta ja juba kella 8-ks õhtul olin surmväsinult koju jõudnud. Enne veel Mari maha laadinud.
Kuju mulle autosse ei mahtunud. Auto oli ju pilgeni villaseid kampsuneid täis, sest ilmaprognoos oli väga jube olnud. Kuju rändas edasi Eensoode perekonnaga. Nädal hiljem jõudis kuju Palupõhja, kuhu ma sellele vastu läksin. Seegi oli elamus. Laevast Palupõhja poole keerates oli äkki tee ääres silt, et seal toimub Laeva-Palupõhja tee rekonstrueerimine, 9,6 km, edasisõit omal vastutusel. Ma ei mäleta, et oleksin sellist silti varem kohanud. Natuke kõhe oli. Esimesed 9 km olid üsna sõidetavad, küll kuumaastik, aga suhteliselt lauge, hüplesin selle sujuvalt läbi. Viimased 600m oli aga tõeline poriralli, kui masin oleks seisma jäänud, siis vist teda liikuma enam poleks saanud. Kahel pool teed värsked üüratud eurokraavid... Aga ära tõin oma armsa draakoni! Autokatuski oli porine, aga ära tõin!
Nüüd on pärnapuust loomake (või oleks õigem öelda neiu? tiibadega neiu?) leidnud koha Arbimäe lillepoes. Kui kauaks ta sinna jääb ja kuhu edasi läheb, veel ei tea.
---
Viimase nädala jooksul olen ka tööle jõudnud. Hip-hop oli jälle. Ja nagu needus sattus mulle jälle kõige pikem päev. Ellu jäin. Eks mul oli ka abilisi. Ülemus Karl oli mulle toeks lausa kella poole 4-ni öösel, mille eest ma olen tõesti tänulik. Võrreldes eelmise aastaga oli nimetatud üritus vähemalt minu jaoks hulga valutum. Rahvaski oli kuidagi leebem, ei noritud minuga tüli, ei noritud ka omavahel tüli (minu silma all).
Veel jõudsime kooriga käia Pukas öölaulupeol ja peale seda Jüri L. juures saunas käia, tiigis mulistada, liha grillida ja lihtsalt oma kooriga koos olla. Mina näpistasin sellest ajast veel killukese, et Temaga kahekesi olla. Hing on rahul.
---
Igasuguseid asju juhtus veel - ega kõigest ka kirjutada ei jõua - näiteks lugu sellest, kuidas Jüri U. töötossud koos mustade sokkidega meie autos Elvasse sõitsid, selle asemel, et Jüriga Võsule sõita. Või see lugu, kuidas kogu Varbola seltskond Pingi saate salvestuse jaoks ritta seati ja käsu peale saed pidid käima tõmbama (ja mina ei saanud esimese raksuga ähmiga saagi käima, tegin näo, nagu käiks). Lugu sellest, kuidas peale puupäevi vana sõber helistas ja kurtis, et sõbranna (kes oli temaga puupäevadel kaasas) oli tohutu draama tekitanud, kuna mees on arvatavasti kõigi Varbolas olnud naistega kunagi maganud, kuna me oleme ilmselgelt liiga sõbralikud - vestleme, naeratame, kohtumisel ja hüvastijätmisel kallistame... Ja see, kuidas mu käed peale pikki järjestikusi saagimispäevi surema kipuvad... Kunagi ma aga kindlasti kirjutan sellest, et mu maja perenaine oli oma Tartu maja maha müünud ja peab minu korteri müügiga arvatavasti mõni aeg ootama. Ühest küljest on hea kindel tunne (katus on pea kohal), teisest küljest on lõksusoleku tunne (ma ei pääsegi sellest sarast kunagi...) ehk igavene draama teemal kas klaas on pooltühi või pooltäis.
---
Homme on Lagle sünnipäev. Hommikul kella viiest alates olen 13-aastase tütre ema.
Alustan siis algusest.
Kui ma varahommikul Mari juurde läksin, et teda tema kodinatega auto peale korjata, komplekteeris Mari ikka veel seljariideid (mul ei ole mitte midagi selga panna!). Selle peale kulus ainult veidi peale tunni, siis saime minema. Ilm, mida oli lubatud märga ja jõledat, oli veel märjem ja jõledam. Terve sõidu aeg. Raplas veel kaalusime võimalust, et veel ei ole hilja tagasi pöörata. Aga - tagasi me siiski ei pööranud, läbi paduvihma, kojameeste kriuksumise saatel, Varbolasse me lõpuks jõudsime. Ja vihm jäi järgi. Korraks veel tibutas, kui me just materjali välja valisime, aga see jäi ka viimaseks ähvarduseks. Ajasime telgi püsti, Kuklase külla, Sipelga tänavale, vanade naabrite kõrvale. Laotasin täispuhutava madratsi telki ja siis me puhusime (pumpa muidugi meil polnud). Kordamööda. Kõigest hingest. Jube naljakas. Enrico jalutas mööda ja küsis, kas me puhume telki täis? Et siis ei tohiks ju ust lahti hoida, läheb jälle tühjaks?
Jagasime Mariga pärnapalki, mõtlesime, sõime, vaatasime, mis teised teevad, mõtlesime, kavandasime, sõime, koorisime oma pakujuppe, mõtlesime, sõime. Mina jõudsin juba ka saagimisega alustada. Õhtuks olin ma nii ennekuulmatult väsinud, et kui teised istusid lõkke äärde trummi lööma, laulma ja lobajuttu ajama, läksin mina magama... Villased sokid jalga ja kampsun selga...
Hommik oli õhtust targem. Peldik ei olnud üle valli lähemale tulnud, unine inimene pidi, põis hellalt kätel, üle libeda paekivivalli matkama. Vastu tuli (jälle) Enrico, kellele ma oma muret kurtsin. Enrico pakkus välja, et peldikule võiks ju rattad alla panna? Nagu kiviheitemasinale? Vanad ründerelvad linnuses (kiviheitemasin jms) on juba üsna kõdunenud, need võiks ju asendada ründepeldikuga! Ideel, tuleb tunnistada, on jumet. Sel korral me tegudeni siiski ei jõudnud.
Järgnes tegus saagimise-, mõtlemise-, suhtlemise- ja söömise päev. Mari tegi magaja, kuju nimeks unenägu. Kägaras maas lamav naine, modelliks esimene ettejuhtuv - seega mina. Peale söömist on ikka väga raske kägarasse tõmmata, kopsudele ei jää üldse ruumi... Modelli elu ei ole kerge...
Ise tegin draakoni. Naissoost. Ajendiks oli unenägu. Tema oli mind unes näinud.
Teisel (ja kolmandal ja neljandal) õhtul olin juba kobedam, jaksasin poole ööni trummi lüüa ja lõket vahtida. Hääde inimeste seltsis on seda ikka armas teha.
Lõpuks sai draakon valmis. Jäi veel killuke aega üle, saagisin kiiruga ühest piisavalt suurest tammepakust lihtsa abstraktse skulptuuri (kahe horisontaalse tasapinnaga, kuhu kõlbab ka lillepotte toetada) ja Mariga kahasse pisut väiksemast jalakajupist rahvuslike motiividega kujukese.
Siis tuli oksjon.
...
...
Nutt tuli peale. Mul ei olnudki kahju, et mu tammepakk müüdi 10.- euroga, et meie kahepeale tehtud töö müüdi 17.- euroga. Aga see, et rahvas arvas mu 4 päeva pühendumist nõudnud skulptuuri 40.- euro vääriliseks, ajas pisara silma. Pool oksjoni tuludest läheb traditsiooniliselt korralduskulude katteks, pool jääb kunstnikule. Mina poleks selle mustri kohaselt isegi sõidukulusid tagasi saanud... Kuju ostja juhtus olema korraldaja abikaasa ja kui ma selle ehmatuse peale õnnetult ütlesin, et oleks ma teadnud, et see nii odavalt läheb, oleksin ise ära ostnud, hakkas mehel must vist kahju. Tegigi nii, nagu ma oleksin ise selle kuju ostnud. Maksin 20.- korralduskuludesse ja kuju on nüüd minu.
Ülejäänud oksjon oli ka odav väljamüük. Jube kahju oli vaadata, kuidas Hallani tammepuust "River" läks 25.- euroga, nagu ka tema ükssarvik. Neid suurepäraseid kujusid oli rohkemgi, mida ostja mitte poole odavamaks, vaid lausa 10-20x omahinnast odavamaks hindas... Kohati müüdi kujusid odavamalt, kui puit väärt oli... Eks oma osa üle mõistuse odavatel hindadel oli ka selle aasta uuendusel - kõik kujud läksid müüki ilma alghinnata. Ja kui inimestele midagi tasuta pakkuda, siis miks nad peaksid vabatahtlikult maksma? Tõenäoliselt ei saanud paljud isegi aru, kuivõrd suure väärtusega asju nad sandikopikate eest ostsid. Mõned kujud siiski läksid ka enam-vähem õiglase hinnaga. Aga noh. Kuni oksjonini oli kõik suurepärane. Siis oli edasi nukker. Ausalt, ma ei oleks Varbolasse läinud, kui ma oleksin teadnud, et miinusesse jään. Mul ei ole selleks lihtsalt võimalust. Pealegi ei ole see ju turismireis ega puhkus, ma teen seal 4 päeva palehigis tööd... Ma ei oodanudki, et kuju läheks müüki õiglase hinnaga. Ma oleksin rahumeeli leppinud ka poolega, isegi kolmandikuga sellest. Aga see... Ja mul on piinlik, et ma seal endast välja läksin. Mul on küll hea meel, et ma sain oma unenäolise mina enda kätte, aga ikka on piinlik. Oma viga, et õigel hetkel juurde ei pakkunud...
Pühapäeva hommikul ärkasime pikaldaselt, pakkisime, vestlesime veel viimaste Sipelga tänava elanikega värsketest oksjonimuljetest ja kuivõrd kallis hobi meil on ning juba enne lõunat asusime koduteele. Külastasime Kalevipoja Vestitasku Kivi ehk Viie Valla Piirikivi, mis jättis kustumatu mulje. Selle otsas sai lausa pikutatud, ma usun, et ligi tund aega. Väga sõbralik kivi, meil ei hakanud isegi külm, kuigi polnud paistnud terakestki päikest. Siis külastasime veel mõnda väiksemat rändrahnu, Lõhavere linnusekohta ja juba kella 8-ks õhtul olin surmväsinult koju jõudnud. Enne veel Mari maha laadinud.
Kuju mulle autosse ei mahtunud. Auto oli ju pilgeni villaseid kampsuneid täis, sest ilmaprognoos oli väga jube olnud. Kuju rändas edasi Eensoode perekonnaga. Nädal hiljem jõudis kuju Palupõhja, kuhu ma sellele vastu läksin. Seegi oli elamus. Laevast Palupõhja poole keerates oli äkki tee ääres silt, et seal toimub Laeva-Palupõhja tee rekonstrueerimine, 9,6 km, edasisõit omal vastutusel. Ma ei mäleta, et oleksin sellist silti varem kohanud. Natuke kõhe oli. Esimesed 9 km olid üsna sõidetavad, küll kuumaastik, aga suhteliselt lauge, hüplesin selle sujuvalt läbi. Viimased 600m oli aga tõeline poriralli, kui masin oleks seisma jäänud, siis vist teda liikuma enam poleks saanud. Kahel pool teed värsked üüratud eurokraavid... Aga ära tõin oma armsa draakoni! Autokatuski oli porine, aga ära tõin!
Nüüd on pärnapuust loomake (või oleks õigem öelda neiu? tiibadega neiu?) leidnud koha Arbimäe lillepoes. Kui kauaks ta sinna jääb ja kuhu edasi läheb, veel ei tea.
---
Viimase nädala jooksul olen ka tööle jõudnud. Hip-hop oli jälle. Ja nagu needus sattus mulle jälle kõige pikem päev. Ellu jäin. Eks mul oli ka abilisi. Ülemus Karl oli mulle toeks lausa kella poole 4-ni öösel, mille eest ma olen tõesti tänulik. Võrreldes eelmise aastaga oli nimetatud üritus vähemalt minu jaoks hulga valutum. Rahvaski oli kuidagi leebem, ei noritud minuga tüli, ei noritud ka omavahel tüli (minu silma all).
Veel jõudsime kooriga käia Pukas öölaulupeol ja peale seda Jüri L. juures saunas käia, tiigis mulistada, liha grillida ja lihtsalt oma kooriga koos olla. Mina näpistasin sellest ajast veel killukese, et Temaga kahekesi olla. Hing on rahul.
---
Igasuguseid asju juhtus veel - ega kõigest ka kirjutada ei jõua - näiteks lugu sellest, kuidas Jüri U. töötossud koos mustade sokkidega meie autos Elvasse sõitsid, selle asemel, et Jüriga Võsule sõita. Või see lugu, kuidas kogu Varbola seltskond Pingi saate salvestuse jaoks ritta seati ja käsu peale saed pidid käima tõmbama (ja mina ei saanud esimese raksuga ähmiga saagi käima, tegin näo, nagu käiks). Lugu sellest, kuidas peale puupäevi vana sõber helistas ja kurtis, et sõbranna (kes oli temaga puupäevadel kaasas) oli tohutu draama tekitanud, kuna mees on arvatavasti kõigi Varbolas olnud naistega kunagi maganud, kuna me oleme ilmselgelt liiga sõbralikud - vestleme, naeratame, kohtumisel ja hüvastijätmisel kallistame... Ja see, kuidas mu käed peale pikki järjestikusi saagimispäevi surema kipuvad... Kunagi ma aga kindlasti kirjutan sellest, et mu maja perenaine oli oma Tartu maja maha müünud ja peab minu korteri müügiga arvatavasti mõni aeg ootama. Ühest küljest on hea kindel tunne (katus on pea kohal), teisest küljest on lõksusoleku tunne (ma ei pääsegi sellest sarast kunagi...) ehk igavene draama teemal kas klaas on pooltühi või pooltäis.
---
Homme on Lagle sünnipäev. Hommikul kella viiest alates olen 13-aastase tütre ema.
kolmapäev, 15. august 2012
teisipäev, 7. august 2012
Jälle lennus
Homme varahommikul kimame Mariga Varbolasse. Seal on plaanis saagida, trummi mängida, lõkke ääres lobiseda ja lõpuks oma valminud teos oksjonil maha ärida. Tagasi tuleme pühapäeval.
Kolmapäevast kuni laupäeva hilisõhtuni on kõik kiibitsejad oodatud Varbola linnusesse. Laupäeva õhtul kell 18.00 algab oksjon neile, kes mõnda neist imelistest karudest, öökullidest, näkkidest või pakumööblist (ja kõigest muust kirjeldamatust) omale tahab saada.
Ps. saag, mis öeldi täiesti surmahaige olevat (pole mõtet parandada, ostke parem uus!), osutus teise meistri käes täiesti terveks - üks pisike voolik oli katki... Meister on ikka meister, üks-kaks ja valmis! Tühiasi! Igatahes ma nüüd vähmalt tean, kelle kätte ma oma sae järgmisel korral viin. Vanad saagajad kinnitasid ka mu meistri valiku õigsust.
Kolmapäevast kuni laupäeva hilisõhtuni on kõik kiibitsejad oodatud Varbola linnusesse. Laupäeva õhtul kell 18.00 algab oksjon neile, kes mõnda neist imelistest karudest, öökullidest, näkkidest või pakumööblist (ja kõigest muust kirjeldamatust) omale tahab saada.
Ps. saag, mis öeldi täiesti surmahaige olevat (pole mõtet parandada, ostke parem uus!), osutus teise meistri käes täiesti terveks - üks pisike voolik oli katki... Meister on ikka meister, üks-kaks ja valmis! Tühiasi! Igatahes ma nüüd vähmalt tean, kelle kätte ma oma sae järgmisel korral viin. Vanad saagajad kinnitasid ka mu meistri valiku õigsust.
Tellimine:
Postitused (Atom)