Pühapäev, 9. september 2012

Unenäoline

Päris huvitav on peale töö-ööd niikaua magada, kuni uni ise ära läheb. Võibolla vahepeal süüa, kempsus käia, aga siis ikka edasi magada. Ärgata õhtul kui juba hämardub, süüa ja lugeda pisut raamatut ja siis jälle magama keerata, et ärgata järgmisel päeval juba täiesti mõistlikul ajal - enne kümmet!
Öeldakse, et tagantjärgi magada ei ole võimalik. Võibolla. Ette magada ka nagu hästi ei saa. Aga ma püüan, võibolla natuke ikka saab...?

Päevauni on kummaline. Mingil hetkel külge keerates ei saa enam aru, mis päev on ja kas on hommik või õhtu. Ärkan äiksemürina peale, tõmban teki üle pea ja uni jätkub. Ärkan rahehoo peale, mõistan, et nii sita ilmaga polegi muud teha, kui magada ja magangi edasi...

Ja kui üllatavalt vihale võivad kallid perekonnaliikmed mind ajada, kui nad mind üles ajama tulevad!

Ja unenäod muutuvad järjest absurdsemaks. Isegi, kui neid pärast eriti ei mäleta, on jaburuse aste meeles.

Täna hommikuks olin sedavõrd välja maganud, et ärkasin lausa ise üles. Võtsin ema ja sõbranna kaasa ja käisime Mustjärve ääres. Korjasime möödaminnes pohli, seeni ja suhu viimaseid vesiseid mustikaid ning nautisime kuldset päeva ja sinitaeva peegeldust puutumatul järvel. Hetkel tundub, et see oli jätkuks unenägudele... Ainult ühte hingelist nägime - järveäärsel õõtsikul korjas keegi moor jõhvikaid. Aga temagi tundus pigem vaikne rabavaim, kui lihast ja verest inimene...

Maagiline Mustjärv, kuhu kuidagimoodi autoga ligi ei pääse, ikka ainult jala mööda kalameeste, marjuliste ja teadlaste tallatud rada. Ikka ja alati tõmbab enda juurde tagasi. Ja seal olles ajab mu ajataju sassi, nii et ma kuidagi enam sealt ära minna ei taha, kiire kaob, jääb ainult järv, taevas, männid ja sammal.

Pilt on pärist keskkonnaameti lehelt.

Kommentaare ei ole: