Korjasime jälle oma kodinad kokku, viskasime auto peale ja panime ajama. Põhja läksime. Täiega. Mina, Mari ja meie tütred.
Esimene päev oli jube - hall, külm, rõske. Sõitsime mu pisikese punase koletisega Palmse poole, kus Hallan meid juba ootas, auto oli sooja suvist muusikat täis. Kõigepealt imetlesime Hallani järjest kasvavat ja muutuvat aeda, mina jõudsin parukapuusse armuda ja seejärel korjasime Hallani teejuhiks kaasa ning matkasime mere poole - esimene pikem kokkupuude Merega oli Karepal. Soome poolt tuli koguni sinise taeva killukesi, mul tuli sihuke heldimus peale, et lausa pisar oli silmanurgas. Meri ootas meid. Õhtul ootasid meid saun, kamin, Jüri, trummid, vorstid ja arbuus. Eriti arbuus. Kogu värk lõppes sellega, et ma läksin saunalavale magama. Magamiskott pehmenduseks alla ja. Kõik arbuus tuli naha kaudu välja! Uskumatu, kui kerge oli hommikul olla, siiani on tunne, et lähen lendu! Kes teab, mille ma välja higistasin...?Hommik. Mina olin kerge ja ilm oli kerge - päike, soojus, vaikne rõõm. Meri juba kutsus. Esimene peatus oli Viinistus, kus küllastusime uskumatult heast kunstist - nii heal tasemel kunstimuuseumi polnud ma varem sattunud. Väga inspireeriv. Kahjuks leidis kinnitust siiski ka meie varasem tähelepanek, et 100 ja rohkem aastat tagasi tehti tõeliselt ilusat ja head kunsti, aga mida kaasaegsemaks, seda rohkem on mingit õõvastavat jama... On ka head tänapäevast kunsti, aga millegipärast on see jama vahele ära peidetud... (Lgp kunstnikud, paluks mitte pahandada, see on minu isiklik arvamus, mille üle ma ei ole nõus kaklema. )Viinistust edasi Loksa poole, kaunis kivine rand, päiksesoojad kivid (millest me mõned tuhanded tonnid pidime raske südamega maha jätma, sest väike punane koletis nii palju siiski vedada ei suuda), kohin ja Meri isiklikult. Tolgendasime seal küllastumiseni, kuni Mere kohin ja tuul olid meist kõik ülearuse välja uhtnud. Kerguse tunne kasvas veelgi.Järgmine peatus: Pärispea poolsaar, Purekkari neem. Maailma äär. Täiega põhja, niikaua, kuni seisime viimastel kividel, Meri lahkelt meie ümber loksumas ja edasi poleks enam ka hüpates saanud...Selleks hetkeks hakkas gravitatsioon (vähemalt mulle) oma mõju kaotama, vaevalt-vaevalt puutusid varbaotsad kivide tippe...
Õhtune söömaaeg Hallani imelises aias, asjad kokku ja punase koletisega kodu poole. Päike oli juba loojunud. Jalasirutuspaus Eesti selgeima järve ääres - milline vaatepilt! Nii pime oli, et mitte midagi ei näinud! Minu telefoni taskulambi valgel lürpisime peoga järvest vett juua (väga hea pehme maitsega vesi) ja siis sõit jätkus. Jõunest korjasime Mari poja kaasa ja koju saime alles öösel. Hommikul oleks selles imelises kerguses veel ja veel maganud, aga kus sa saad, kella 9-ks oli vaja tööle tulla ja enne seda veel arsti juures käia. Arst ajas mu röntgenipildile ja ütles, et ega mu kanna all muud valutada saa, kui kukekannus... Ega mul nüüd muud üle jää, kui hakatagi lendama. Pisut-pisut on veel puudu. Ma ei tea, kas oleks vaja veel natuke Merd, saunalaval magamist või midagi kolmandat?
1 kommentaar:
eMina olen täitsa poolt sellele, mida sa moodsast kunstist arvad. Kirjutan kahe käega alla.
Kahju, et su punane koletis kiva ei jõua vedada, muidu telliksin ka mõne tonni.
Postita kommentaar