Veeriku

Käisin täna Veerikul aasta tagasi tehtud kujusid hooldamas. Keegi tobu oli neid musta värviga sodimas käinud, õnneks küll üsna vähestest kohtadest. Sodimine muidugi ei ole tore, aga õnneks oli värv ainult õhukese pinnakihina, oli lihtne maha lihvida. Ja rõõm oli ka näha, et Pinotexi terrassiõli on täitsa väärt, kujudel olid tumedaks tõmmanud ainult horisontaalpinnad.

Viimane veerand tundi oli ka teravamaid elamusi, nõelumisest ma siiski pääsesin. Selle muna all on herilasepesa, no kuda sa õlitad, kui triibulised-tiivulised pidevalt ümber sumisevad ja imestavad, miks nendele tilgub laest mingit haisvat kleepuvat löga? Ma päris nii korralikult, kui oleksin tahtnud, seda paika õlitada ei suutnudki.


Tamm on ikka suurepärane materjal, vaadake, kui ilus on eelmisel aastal saetud kuju, värskelt veidi lihvitud (ka see nägu oli musta värviga) ning õlitatud.

Vot selline oli enne lihvimist. Kõik kolm kuju olid värvi saanud. Kolmandast ma täna pilti ei tenudki...


See suvi on igatahes unustamatu. Mul on küll viimaste kuude ennekuulmatust elutempost mäluhäired tekkinud, aga selle suve kliimat ma mäletan. Ja seda, kui palju oli sooje öid, on praegugi veel. Suvi ei taha otsa saada. Ausalt öelda ei ole mul selle vastu midagi - olgu veel nädalake või paar. Küll me jõuame veel külma ja rõsket ilma näha nii et kõrini saab.