Ega siin palju kirjutada olegi. Kahe päeva pärast algab sügis, tagumine aeg oli kasutada ära ilusat ilma ja käia ometigi ükskord metsas. Võtsime Kõutsiga ämbrid ja noad ning panime metsa poole ajama. Ilusam oleks muidugi korvidega olnud. Kolm metsa kolasime läbi, kokku üle 4 tunni. Imeilus päev oli. Kõik need sõnajalapuhmad saja-aastases metsas, mägraurud ja punased pudenevad haavalehed. Seentega oli kesisevõitu, kuigi tänu Kõutsi heale ninale ja radadele saime siiski arvestatava saagi. Punapuravikke veidi, kukekaid natuke, kitsemampleid vähe. Kupatatavad seened saatsin Kõutsi tütrele, neid oli rohkem. Kõige paremini oli põdrakärbestega. Neid oli nagu putru. Ühe põdrakärbse sain kätte veel lausa nüüd, ilmus kuskilt õmbluse vahelt välja, kuigi mets jäi juba mitu tundi tagasi selja taha. Puuke leidsin ka riietelt kõndimas mitu.
Ahh, veel tahaks metsa! Põdrakärbestest hoolimata!
Pildil mägrauru tagauks. Vähe kasutatav, aga muidu ilus, juurikatega raamitud ja puha.
Mägrauru esiuks.
Seentest pilti ei teinud. Las teevad need, kellel metsas parem pilditehnika kaasas. Mägraurgu dokumenteerisin, et ise mäletaksin - viimati nägin toimivat linnakut ligi 30 aastat tagasi.
Kärbseseeni oli metsaalune täis, nii valgeid kui punaseid. Ilus oli küll.
Ja siis metsast padavai koju tagasi, sest Al Gusti pidi läbi astuma - lubasin talle suurema osa oma orhideekollektsioonist. Siin on aknad kitsad ja valgust lilledele vähevõitu. Mis ma neist piinan. Küllap kunagi edaspidi saame omavahel uuesti jagada ja paljundada, kui mul jälle rohkem aknapinda olema saab. Niipalju siis aiandusest... Ei ole mul enam oma lillepeenart õues ega mitutkümmet lillepotti toas. Aga nii see ei jää, ma tean.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar