Loominguline segadus

Kolimine läks lõpuks nii kiireks, et lihtsalt ei olnud enam aega korralikult pakkida ega midagi - kõik, mis ette juhtus, kastidesse või kottidesse ja jooksuga autosse ja jooksuga uude tuppa, täpselt kuhu juhtus. Algul ma ikka püüdsin süsteemi aretada - riided riidekapi juurde, köögiasjad kööki jne. Aga lõpuks on ikka kaos.

Vana sõber astus korraks läbi, vaatas mu hunnikuid ja ütles, et talle meeldib - selline hubane loominguline segadus.
Segadus või mitte, aga magada on siin oluliselt parem, lausa uskumatult parem, kui eelmised 14 aastat. Muuseas, fotokas on mul nii hästi ära pakitud, et seda pole suutnud leida. Mäletan, et kirjutasin kastile peale, et seal selline oluline asi on, aga kasti ennast leida ei suuda. Nii et esialgu pole lootust parema kvaliteediga pilte saada, telefon on mul ju nõrk.

 
Lagle tegi vanast korterist (minu moblaga) mõned kiired pildid. Fotode peal pole väga vigagi, aga elada ma seal enam ei tahaks. Eiei.

Õue pealt on jäänud veel natukene tuua - küttepuid, mõned väiksemad tammepakukesed skulptuurideks ja muud nipet-näpet. Tubadesse mul tänaseks enam asja ei ole.

Esmaspäeval said Pärnusse 2 väikest näitust, siin on pisike näide keskraamatukogu omast. Lagle tegi rohkem pilte, kui ma need tema telefonist kätte saan, panen siia ka. Vitriinlauad on seal suurepärased, näitus näeb välja "nagu päris".


---

Kokkuvõttes on tunne, nagu oleks peksa saanud. Kere on jube kange ja uimane.

Ja samas on ka pidulik - eile õhtul sai ehitusel paika esimene sarikapaar ja rõõmupärg. Kauaaegne unistus oma kodust ilmub, materialiseerub, avaldub prusshaaval. Suur osa kodu luukerest on juba olemas, viimased skeleti-jupid jäävad siiski kevadel panna. Ja kodule liha luudele kasvatamine saab veel aega võtma. Aga ta tuleb.