Aga muidu vehklen siin mitmel rindel nagu tumm leilis. Täna õhtupoolikul võtsin paar tundi täitsa vaba aega lihtsalt vedelemiseks ja väga imelik oli olla. Molutamist peab aeg-ajalt treenima, muidu kaob oskus täiesti.
Ega neid tegemisi nii väga palju olegi, aga hirmus erinevad on. Mõte hüpleb pidevalt 10 eri töö ja tegemise vahet ning seoses sellega on lühimälu (ja mälu üldse) hakanud päriselt ära kaduma. Vibuinstrueerimised, püstolitreeningud, võistlused, saagimised, kuke projekt, ehitustööd, kolimine (ja sorteerimine), direktorite portreede joonistamine ja kõigele lisaks palgatöö. Midagi oli kindlasti veel, aga kohe ei tule meelde...
---
Midagi meenus. Eelmise võistluse tulemused võiks ka ära märkida. Laskespordinädalal võitsin naiste arvestuses spordipüstoli (tulemus 10,7 silma). Õhupüstol scatti seadme küljes andis mulle 2. koha (10,3). Vibulaskmises jäin teiseks (32) Lagle järel (uskumatud 46 silma! on mul aga tütar!). Väikesekaliibriline püss lamades andis 8-9 tulemuse (10,6) ja sama püss lamades toelt 8. koha (10,4). Pole paha arvestades, et püssilaskmises oli jube konkurents, ma proovin seda ju ainult korra aastas, aga võistlesin tugevate tegijatega.
Tulemusi näeb siin:
http://media.voog.com/0000/0038/3149/files/Elva%20Lasken%C3%A4dal%202018-tulemused.pdf
---
Toredaid töid on tore teha. Vibuinstruktor on vahetevahel täitsa tore olla, saagimine on küll raske, aga siiski on äge, kui midagi hakkab valmis saama, joonistamine on ka haarav ja kolimist olen tegelikult juba aastaid igatsenud. Nüüd olen hakanud unistama tugitoolist. Sellisest ideaalsest, paraja pehme istealusega, mis on natuke tahapoole kaldu, kõrge seljatoega, mis on just selja järgi ja kuhu saab ka pead toetada, mugavate käetugedega. Tool, milles on hea käsitööd teha või raamatuid lugeda. Noh, tool ei ole ületamatu, selle ma leian. Aga toolist üksi on vähe. Vaja on ka päiksesooja põrandat, kuhu see tool asetseda ja parasjagu molutamise aega, et see käsitöö või raamat kätte võtta. Oh millal ma küll sinnani jõuan...
4 kommentaari:
Vägevad saavutused ja nagu öeldakse, kes teeb, see jõuab!
Lohutuseks ka midagi: minagi rabelen nagu jaksan, aga ainus tasu on rõõm tegemisest. Ja nii juba pikka aega. Et kui keegi mulle maksta suvatseks, ma rabeleks kohe poole parema meelega.
Mõmmik ju täitsa tuleb aga tugitoolis molutamisega on küll sedasi, et prioriteedid tuleb õigesti pauka panna või muidu saad vaid pool tugitooli ja pool mõnu :)
Mille järgi ma neid prioriteete paika panen? Et kustkohast rohkem raha saab, selle teen enne?
No ja siis on ju veel sõbrad. Kui nad minult midagi paluvad, siis ma ei saa ju esimese raksuga kohe ära öelda, et ma ei tule kuhugi ja ma ei aita kedagi. Sest ilmselgelt on mul endal neid sõpru samamoodi teinekord tarvis.
Olen kõik hobid ära jätnud, laulmas ei käi, raamatuid lugeda on haruharva pool tunnikest jaksu, ainult valitud blogisid veel loen hommikukohvi juurde. Laskmine on jäänud, kas peaks ka selle ära jätma? Mul on sel suvel ainult 2 võistlust jäänud, Valge Roosi karikas pühapäeval ja Eesti meistrivõistlused kolme nädala pärast. Kui ma enne neid paar tundigi trenni jõuan, on ok.
No ja siis veel see vaigutamine... Aga see ei ole ka ainult hobi, see juba teenib ennast tasa.
Ehitamine on muidugi prioriteet. Jah. Aga selleks on ka raha tarvis, nii et ikkagi mõmmik ja kukk ja... Ja paraku ei ole ma ise praegu üksi mingi ehitaja, sõltun ikkagi teistest inimestest.
Postita kommentaar