laupäev, 16. juuni 2018

See ei ole karu






See ei ole põder ka, kuigi lille tagant paistavad sarved ja kõrvad.
Kui kuju tolmust puhastatud ja õlitatud saab, panen veel pilte. Lehis. Tööd alustasin juba sügisel, kuidagi väga venima oli jäänud.

---

Täna (pühapäeval) osalesin Valge Roosi karikavõistlusel. Ringmärk läks päris kenasti (278 silma nagu eelmiselgi võistlusel), läksin harjutuse teist poolt - siluetti - laskma neljandal positsioonil. Siluetiga kukkusin kuuendaks, ühtlasi oli see mu isiklik rekord - 541 silma. Kuna 8 esimest said finaali, sain minagi. Välja kukkusin finaalist esimesena, nii et kokkuvõttes 8. koht. Pole paha. Esimene finaalikogemus mul. Kuigi see urrima siluett ehk teisisõnu ilmuv märk on ikka veel üks mõistatus. Mis mõttes antakse ainult 3 sekundit käe tõstmiseks ja märgile pihta saamiseks?! Iga lask niiviisi eraldi, 7 sekundit punast tuld ja 3 rohelist. No pihta ma saan, aga mitte piisavalt keskele. Adrenaliini on ka tulejoonel natuke liiga palju, lausa jala võtab teinekord värisema. Vaim on valmis, aga liha on nõder. Ja käsi teeb nende väga loetud sekundite jooksul mingeid imelikke mikroliigutusi, mida ta ei peaks tegema, tunne on selline, nagu loobiks lõdva randmega märklaua sisse nooli. Kuigi peaks olema nagu relssi mööda sirgelt ja kindla kiirusega liikuv jäikade liigestega hoob. No ei ole ju. Oeh. Kõigele lisaks loeti finaalis ainult tabamusi ja tabamuseks loeti silmi alates 10,2-st! Ma sain päris mitu ilusat üheksat, ka kaks 10,1-te, aga 10,2-tesid ja suuremaid tuli vähe. Kui vähe, ei mäletagi kohe.

Tulin võistluselt koju, näljane nagu hunt. Rebisin midagi hambusse ja panin kohe emaga Nõo poole ajama - tema 93-aastane sõbranna on väga kehvaks jäänud viimasel nädalal ja ema tahtis väga teda veel vaatama minna. Hea on, et käidud sai.

Lähitulevikku (3 nädala pärast) jäävad Eesti Meistrivõistlused. Siis tuleb pikem võistluspaus. Enne meistrikaid on vaja saagida puitu, valada erinevaid materjale ja hakata penoplastist kukke vormima. Et siis edasi sellele penole klaasriiet ja vaiku peale mätsida. Veel tuleb võtta maha Tartu näitus (1. juuli on viimane päev) ja viia Tallinna Botaanikaaeda. Kõigele lisaks oleks selle 3 nädala jooksul hea leida paar tundi trenniaega, siis võiks rahuliku südamega võistlema ja lustima minna - kui Tuhkatriinu teeb kõik tööd, mis teha kästi kahe nädalaga ära, saab ta natukeseks lasketiiru ka. Ja ehituse jaoks tuleb planeerida mõned tihedad tööpäevad. Aga küll kõik saab. Järgemööda.

Ma lähen nüüd direktoreid joonistama. Kolm on tehtud, kaks on teoksil, sügisesse jäävad ülejäänud 11.

4 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

See kaua tehtud kaunike on väga ilus

Enno Ahse ütles ...

Need puuni-kerdajate taiesed on minu nõrkus. Väga harmooniline ja voogav. Kuhu see läheb?

Lendav ütles ...

See lillekimp liblikaga läheb Tartu lähistele ja on ühe vanaisa kingitus tütrele lapselapse sünni puhul.

algusestpeale ütles ...

Ilus!