...siis jumal naerab. Seekord on ta niiviisi muhedalt naernud, mitte õelalt irvitanud.
Töötervishoiuarsti juures käidud, tegin väikse tunnise laskmistrenni, 10 lasku ringmärki ja 60 siluetti (nädala pärast on meistrivõistlused!) ja siis tõmbasin tööpüksid jalga ning panin Ulila poole minema. Sõitsin Verevi järvest mööda, ilusa ilma puhul olid teeääred paksult autosid täis. Imestasin, kas inimestel tõesti midagi muud teha pole? Või on mul liiga palju teha, et ma rannas ei käi lebamas? Ei, asi ei ole selles, ma ei käiks seal ka siis, kui mul oleks kõik maailma aeg. Ma ei saa aru, mida nad seal vedelemises leiavad? Jube palav, pea läheb hulluks ju! Järv on kõrval ja sinna saab jahutama minna, tõsi. Võibolla mõnes rahulikumas kohas käiksin ise ka vee ja kaldapäikse vahet, kes teab. Olen ju mõned korrad elus mere äärdegi saanud, peesitanud ja vees ulpinud, mõnuga. Aga suurele plaažile rahvamassi hulka tundideks kärssama minna? Ei. No ja ma muidugi ei läinudki, sõitsin Ulila poole edasi.
Ulilas avastasin, et olin oma väikse armsa puki koju maha unustanud, seega üle 2m kõrguselt saagida ei saanud. Aga mis tost, allpool oli ka tööd küllaga. Lõin saele hääled sisse ja jõudsin lausa 2 paagitäit tööd teha, kui tuli telefonikõne. Eellugu siis selline, et esmaspäevaks olime jõudnud nii kaugele, et kättesaadava meestemassiga (sõbrad-sugulased) oli lõppude lõpuks hakatud betooni valama. Vundamenti, sedasama, mille tarvis süvendit sai ammu sügisel õõnestatud. Tööd olid kippunud hirmsasti venima, arvutatud lõpuks seda- ja teistpidi ja jõutud järeldusele, et terves mahus on pirni tellimine minu jaoks kallivõitu. Kui tõesti muud moodi ei saa, siis vähemalt osa võiks alguses käsitsi valmis keerutada. Keerutasimegi. Alla poole massist sai esmaspäeval saalungisse. Järgmine tööpäev oli planeeritud reedeks. No ja siis, kui ma Ulilas eile õhtul saagi tankisin, helises telefon ning äkki hakkas hirmuskiire. Tutvused loevad, väga hea õnne korral ja asjaolude kokkusattumisel võib saada võimaluse jääkbetooni utiliseerida (mitte küll tasuta, aga siiski oluliselt odavamalt, kui tellides). Jumal naeratas muhedalt ja saatis mulle 6 kanti betooni. Mõnevõrra rohkem, kui vaja oleks olnud, aga mis sest. Panin autole hääled sisse, korjasin kiiruga Elvast õepoja ja oma poja kaasa ja objektile! Kõuts ja majaperemees juba ootasid ees. Kaks tundi rühmamist ning töö oli tehtud, betoon utiliseeritud minu ateljee vundamendiks! Teine tund sellest kulus ülejäägihunniku lammutamisele, sest see puder oli juba poole tunniga natuke valesse vormi tahkunud. Mehed vehklesid labidate ja pärastpoole kangiga, mina silusin vundamendi vöö pealt loodi. Ise ülepeakaela betoonine, sest parmud! Millega neid lüüakse, ikka pudruse käpaga! Unustamatu õhtupoolik! Nii suuri parme ei ole mina veel nii palju korraga näinud. Parmudega oli sama hull, nagu heinateo ajal, räägivad teadjamad. Kaur meenutas, et korra oli selline jurakas tal auto esiklaasi vastu lennanud. Kaur arvanud, et see oli mõni väike linnuke. Ei olnud, parm oli...
Paar tundi hiljem sõitsime juba Elva poole tagasi, poistel olid õhtuks plaanid tehtud, ei saanud pikemalt kohapeale imetlema jääda. Sõitsime ja mõtlesin, et olen autoroolis samamoodi õnnelik olnud, päris mitu korda. Esimene oli siis, kui ma katuseaknad sain, 25 euri tükk, ja neid Tallinnast ära tõin.
No ja kuna ma eile Ulilas (jälle!) midagi palju teha ei jõudnud, siis lähen sinna ...nüüd!
---
Täiendatud 15 min hiljem. Jumal jälle muigab, saatis meile väikse vihmapilve. Ju ma vajan siis veel pool tundi puhkust enne saagima minekut.
12 kommentaari:
Hea, kui Jumal muheleb :)
Juhul, betoon!
Autoga sõitmine iseenesest teebki õnnelikuks 😁
Suvel on vanajumalal kah hää olla, päike paistab, midagi ei valuta, aga vaat novembris saab temast kuri radikuliidihaige vanamees lödisrva lörtsipilve peal.
...löDisevast lörtsipilvest siis jutt.
Need hiigelparmud tavaliselt sõidavad mul niitmise ajal trktori nina peal, seekord ei olnud ainsamatki. Ju nad ka seda betooniimet vaatama tulid, mis jumalagi muhelema paneb :D
Njah. Suur hiilgav betoonisidrun oli ka nende jaoks ilmselgelt huvitavam, kui pisike punaoranž põmps. Ja värskelt segult sai turvaliselt vett juua (nad tatserdasid värskel betoonil karjakaupa ja lakkusid seda, mõni kaotas sinna ka oma elu (meenuta vanade kindluste, losside ja kirikute kaitsevaime - tüdrukuid, kes müüriti elusalt). Aga muidu olin vist mina nende magnet, tiirutasid mu ümber nagu ... nagu kosilased kunagi ei ole tiirutanud!
Hmmm. Parmud tiirutasid sellepärast, et ma olin higine. Kas kosilaste jaoks peaks ka saepurune, betoonisegune ja hullupööra higine olema...? Tuleb välja, et terve elu olen ma vales elanud, pesnud ennast liiga tihti!
Parmude hinged tulevad hiljem loomehetkedel kõrvu ägedaid inspiratsioone sumisema. ;)
Jah, Lendav, saepurune ja rasvane pead sina olema ja haisemameelalt kõigi kehavedelike järgi. Siis saavad isasisendid aru, et sa oled terve ja viljakas eas vastassoost isend ja tahavad kohe karjade kaupa sinu lõhna ahmida ja suhtlemises võimalusel ka järgmisi samme astuda.
Saladuskatte all ytlen, et meestele meeldib ka rauakärsakas, diislikytus, värske okaspuusaepuru, eriti hõrguks peetakse kasutatud mootoriõli. 😈
Sekundeerin Kaarenile selles suhtes et lõhnaõlis marineeritud värvikihi alla peidetud naisolevus on umbes sama huvitav nagu poeaknal passivad elutud plastnukud või selveri plastmassist viinamarjad. Nii et mulle jah, palun meigi asemel saepuru ja lõhnaõliks ketiõli kärsahaisu.
Aga tegelikult ma tahtsin küsida, palju maksab see jääkbetoon?
Jääkbetooni utiliseerimine maksab 50.- kant (kui ma õigesti mäletan). Ma ise otse neid asju ei ajanud, mul pole kontaktegi, sõber aitas.
Tänud!
Postita kommentaar