Teile on pakk

Imelik (või siis imeline) aeg on praegu. Ühest küljest nii tüütu ja närvesööv (vaatamata sellele, et mul ei ole vaja isegi enam lasteaia- ega kooli jõulupidudel käia), teiset küljest aga imesid ja üllatusi täis.

Eile õhtuks oli väsimus juba tuju pahuraks muutnud - aeg lippas omasoodu ja iga asjatoimetus oli võtnud täpselt natuke rohkem aega, kui olin algul arvestanud. Lisaks veel juhuslikud kohtumised heade inimestega, kellele ei saa selga keerata - selle 5 või 10 minutit pean neile ikka leidma, et tere öelda ja paar sõna jõulujuttu rääkida. Ja nii me siis kihutasime (ikka ilmaolusid arvestades, mitte ülepeakaela) Muhedikumaale, et sõprade seltsis piparkooke küpsetada. Tainas ja glasuurid olid minu käes, kamp seal ootas minu järel. Aga kui kohale sain, läks tegudeks, küpsetasime ära 2 kg tainast ja kaunistasime kamba peale neist ehk umbes pooled*. Lõpetasime südaöö paiku. Väsimus oli nagu peoga pühitud, hea seltskond teeb imet 😃. Oleksime vist hommikuni toimetanud, kui terve mõistus ei oleks meelde tuletanud, et järgmine päev tuleb ka ärkvel olla. See on siis esimene jõulurõõm - rõõm fantastilistest sõpradest, kellega väsimuski kaob. Aitäh! Pilte ei saa jagada, sest mul lihtviisiliselt ei ole neid, ma ju küpsetasin ja kaunistasin ning pildistamiseks ei olnud vist sekunditki vaba aega ega tulnud meelde ka. Võibolla Papa või Aidi või Rahmeldaja käest midagi kunagi saab. Igatahes köögilaud oli südaööks kenasti koogikirju ja mehed said ka kuuse püsti ning ehitud.

Teine jõulurõõm ehk ime sündis tegelikult varem. Sain läinud nädalal ootamatu paki - midagi kuskilt tellinud ei olnud, päris põnev oli automaadi juurde minna. Ja veel põnevam pakki lahti harutada. See oli täisnahast seljakott, mille saatis kallis täditütretütar Saaremaalt. Kiri kenasti juures ja 😊. Ega ma ei olnud kitsi, saatsin siis talle samuti ette hoiatamata ka väikse paki omatehtud ehetega. Loodan, et sobis. Siin oli lausa kaks rõõmu, saamise rõõm ja kinkimise rõõm ka.

Kolmas rõõm saabus täna. Jälle täiesti ette hoiatamata kukkus telefoni sõnum, et Smartpostis on pakk. Mis? Jälle? Esimesel katsel ei tahetud mind sinna ligi lasta, oli just automaadi täitmine ja asjamees istus telefoni otsas ja ajas mingeid asju jonksu. Egas midagi, võtsin natuke aega ja tulin hiljem tagasi. Ja mis ma näen! Lapik pakk! Midagi Prisma kampaania stiilis vist? Et jälle raamat? Pakil oli saatja koha peale märgitud "Rahulik vaatleja 😊" ja paki sees kõige kallim raamat, mida ma üldse ihaldanud olen ja ise mitte kuidagi osta ei raatsinud - Mannineni "Eesti rahvariiete ajalugu". Oooh! Ma nüüd kohe ei teagi, keda ja kuidas tänada! See raamat on suur varandus. Ja kui ma väga hästi järgi mõtlen, siis ma isegi vist natuke tean, keda peaksin tänama. Vist tean. Aga kuna ta soovis anonüümseks jääda, siis ma siinsamas tänangi - aitäh, see on üks kõige oodatumaid (ja samas ootamatumaid) ja armsamaid kingitusi, mille olen üldse kunagi saanud!

Aga nüüd ma lähen kööki ja püüan siiamaani haudunud põdramaksa- ja porganditükid pasteediks vormistada. Midagi võiks ju pühade puhul kokata (peale piparkookide). Koristamine on paraku siiani tegemata ja kaunistustest on ka üleval ainult Hallani käest saadud iileksioks. Aga noh. Kus mul kiiret. Ega põrand jänes ei ole, et näiteks ülehomme või üleülehomme eest ära jookseb ja pesta ei lase 😁

*Šokolaaditükkidega tainas oli rullimisel jube pehme ja lausa lödi (ei saanud kujundeid tervena hästi pannilegi), toorelt päris hea ja magus, aga küpsetatuna kaotas magususe ja vürtsi ka nagu polnudki. Nii et seda ärge ostke, kui te just toorelt süüa ei kavatse.