pühapäev, 2. november 2014

Kisub ja tirib

Lugesin oma eelmist kirjatükikest ja leidsin kaks korduvkasutuses sõna. Kiskuma. Tirima. Ilm kisub. Mina tirin. Mida ütleb see mu maailmanägemise kohta? Kuidagi pingeline tundub see olevat, nagu köievedu... Siia võiks lisada veel "kangutama", "urgitsema", "kakkuma", "venitama"...

Meenub isa ütlemine, mille ta olevat kusagilt piibli avarustest leidnud (panen mälu järgi, sõnastus võis pisut erineda): kõik, mis on magus ja rammus, olgu su suust välja kistud ja õnn olgu su eest justkui üles poodud.

Tegelikult ei ole mul midagi viga, lihtsalt külmaks ja pimedaks kisub, kakub ja tirib. Kuigi ei taha. Ei meeldi. Pimedus käib juba praegu närvidele, ehkki paar kuud on veel minna, enne kui pöörab. Praegu oleks õige aeg hoopis talveunne jääda, mitte olla 16 tundi päevas ärkvel ja tegus. 6 tundi oleks normaalne.

Kadedaks teevad need inimesed, kes elavad oma rütmi järgi. Ühed sõbrad tegid just oma firma, ütlesid, et paljas mõte käia 8st 5ni tööl tundub nüüd hullumeelne. Tööd tehakse siis, kui on jaksu, tahtmist ja särtsu (või tähtaeg lähedal), mitte kella järgi. Ammuks see oli, kui kell siiamaale kodudesse jõudis? Ja juba dikteerib iga sammu. Sööma ei hakata mitte siis, kui kõht tühi, vaid siis, kui kell õige. Magama ei minda mitte siis, kui väsimus, vaid siis kui kell. Ärgatakse mitte selle peale, et uni sai otsa, vaid sest et kell. Uhh, hirmuvalitseja!

Jällegi kinnitan, mu elul pole väga vigagi, vähemalt hommikuti saan küll oma parema äranägemise järgi ärgata. See-eest pani kellakeeramine mu õhtutele põntsu - lähen tunniks-paariks tööle õhtul kell 10 või 10.30. Kui varem sain enam-vähem südaööks koju, siis nüüd tulen vana kella järgi juba järgmise päeva sees ja see ei meeldi mulle (uue kella järgi on kõik paigas, aga mind ei saa ju niimoodi ümber lülitada, nagu kella!). Uneajast tööl käimine ei ole päris mõistlik. Aga küll ma harjun. Isegi poomisega pidavat harjuma, räägivad, et lõpuks ei siputa enam üldse.

Võitlus käib. Pesin lambikuplid ära, et valgus ikka pirnist tuppa jõuaks. Punun pesa soojemaks, otsin välja lugemist ja näputööd talveks, selleks ajaks, kui magada ka enam ei jaksa. Moosid on keedetud. Talveriided välja otsitud. Villased tekid, kampsunid ja sokid ooteseisundis. Aknad kleebitud. Puud kuuris. Vist on enam-vähem kõik? Igaks juhuks ei kaota valvsust. Niiskus, pimedus ja külm on salakavalad. Hiilivad otse pähe, kui korrakski tähelepanu lõdvaks lased.

Lapsepõlvest ei mäleta, et pimedus ja külm niiviisi häirinud oleks. Aga nüüd, igal sügisel üllatab ebameeldivalt, mitte ei harju ära... Kohe kisub virisema.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Vaatan seda Sinu padjakatet ja akvaariumi ja kassi värvilise kardina juures - soojad värvid, soe tunne:)
Kuidagi väga suvine. Jaa, täpselt, suvine nagu meie terrassituba näiteks. Meie majapidamises on väga vähe värvi praegu, liiga minimalistlik. See häirib, aga eks ma vaikselt nosin endale kraami juurde (ja mis mul kõik maha jäi, õudne mõeldagi).

Lendav ütles ...

Teades Sind on Sul seal varsti väga hubane pesa.