pühapäev, 16. november 2014

Kaos, kord ja kõik, mis nende kahe vahele jääb

Olen siin majapidamises juba 10 aastat vegeteerinud. Elanud nagu tudeng, kes ei saa mitte kindel olla, kas kevadeks (või ammugi veel sügiseks) ikka veel samas paigas elutseb. Noh, selle viimase suhtes ei ole küll midagi muutunud. Ikka pole kindel.

Tudengi moodi elamine tähendab mu jaoks väikseid kulutusi olmele, minimaalset panustamist elukoha väljanägemisse ehk siis lipp-lipi ja lapp-lapi peal majapidamist. Ausalt, juba läks päris jubedaks. Kunagi siia kolides panin odava tapeedi seina. Tapeedi värv osutus paraku antud ruumi sobimatuks, värvisin seda seinakatet siis natuke siit ja natuke sealt, niipalju, kui mööli tagant kätte sai või värvi juhtus olema. Kass kraapis pisut seda vana tapeeti, lubasin tal seda lahkelt teha, sest see oli juba enne kole, vahet polnud. Panin kraabitud seina peale hoopis kangalaiu. Aeg läks kangas tolmus. Kass kraapis ka juba teisi seinu. Tuba hakkas märkamatult, kuid järjekindlalt inimelukoha muljet kaotama.

Eile oli see suur päev, kui tõmbasin tütrekese abiga vana tapeedi seinast ja panin uue. Mis sest, et perenaine lubas korteri kevadest kindlasti müüki panna. Ma tahan siin ka talvel inimväärselt elada, nii et kõik aeg silma ei kriibi. Loomulikult ei hakanud ma seda korralikult tegema, sest kes teab, kaua ma siin olla saan? Teen liiga põhjalikult, tuleb kindlasti liiga ruttu ära minna... Nii et krohvipraod ja väiksemad augud jäid tapeedi alla. Neid ma parandama ei hakanud. Suuremaid auke õnneks ei olnud. Ja selle seina, kus vana tapeet juhtumisi valgeks on värvitud, jätsin puutumata, see on veel täitsa vastuvõetav.

Tapeediga sai muidugi ka nalja, sest ega ma etiketilt juhendeid enne lugema ei hakanud, kui kate seinas. Tuli välja, et see on fliistapeet. Et mugavam oleks olnud sein liimiga kokku teha, mitte laduda põrandale hulk ajalehepaberit ja siis lasta liugu seal liimiste paberite vahel, peal, üle ja ümber. Aga fliistapeet on muidu hea ja tore, ei veni räbalaks, õhumulle alla ei jäta, ilus. Isegi natuke pestav. Liimiplekid sain maha küll.

Ah jaa, voodi taha traageldasin (käsitsi! oi ma olen tubli!) vanadest kampsumitest vaiba. Et oleks soojem ja hubasem. Põhjapoolne välisnurk ikkagi. Tüdruk vaatas, kuidas ma vaipa seina kinnitasin ja leidis, et kõige rohkem sarnaneb Frankensteiniga. Ei tea kohe, kas rõõmustada või kurvastada.
Uus tapeet, uus vaip seinal, alaline elanik ja paar tolmutera objektiivil. 
Nüüd peaks lastetoaga midagi ette võtma. Huvitav, mida?

Tants kaose ja korra vahel. Huvitav, kas kunagi tuleb ka aeg, kui ma selliseid töid tõesti korralikult tegema hakkan? Noh, näiteks oma kodu, kus ei ole hirmu, et leping otsa saab ja välja tõstetakse?

8 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Oma koduga on jälle see häda, et mingil hetkel võib tulla pangaonu kohtutäituriga ja tõstetakse välja. Nii, et kas ka siis on mõtet pingutada? :)

P.S. See vaipsein on mõnusalt hubane.

Lendav ütles ...

Sõltub sellest, mis viisil maja omandis on. Kui panga kaudu, siis jah, pole kindlat midagi. No ja muidu ka ei tohiks olla käendaja ega muid lollusi teha. Siis pole väga hirmu, et välja tõstma hakatakse. Praegu aga on juba mitmendat aastat teadmine, et majaosa läheb müüki. Siiani on see veninud, nüüd tundub, et läheb kevadel tõesti turule. See pole sugugi esimene korter, kust peaksin välja kolima, sest omanik hakkab müüma. Ausalt, kõhe on. Eks näis, mis kevadel saab. Praegu on meil selline kokkulepe, et ma elan siin müügi ajal edasi, sest ostja leidmine võib aega võtta.

Eks perenaine ikka pakub mulle, et ma ise ära ostaks, aga esiteks ma ei ole sellest korterist üdini vaimustuses - kohe tuleks hakata katust vahetama, üldse kuluks kapitaalsem remont ära nagu vanade majade puhul ikka (st. korruta paiga hind vähemalt kahega). Ja ruumide planeering on lihtsalt lollakas. Aga teiseks ei ole ma ka panga jaoks see inimene, kellele laenu anda. Ükskvanem, kes saab miinimumpalka, ei kvalifitseeru millekski panga silmis. Muuseas, arvutasin kokku, olen selle 10 aasta jooksul üürina perenaisele pool selle korteri hinnast juba andnud... Aga see ei loe midagi. See on ju üür. Koht ei ole elamiseks ideaalne, koliksin siit kohe minema, kui midagi sobivamat leiaksin, aga paraku on ka üüriturul hinnad kaugelt üle mu võimete. Nii et on nagu on. Eks näitab, mis võimalusi elu ette mängib. Loodan, et mingi katus ikka ka edaspidi pea kohal on, siiani olen alati mingi lahenduse leidnud, kui hädasti vaja on olnud.

Lendav ütles ...

Seinavaibas on mu oma isiklikud lemmikud tükid vanast ruunidega kampsunist, mille 20 aastat tagasi kudusin.

Anonüümne ütles ...

Mulle meeldib ka seinavaip. Ja üldse on rõõm tõdeda, et oled tegus ning rõõmsameelne. Töökoha vahetamine on hästi mõjunud:)

Lendav ütles ...

Absoluutselt! Käisin läinud nädalal korra sealt majast läbi, oli äriasja. Ja pr. peaadminn ütles muhedalt naeratades, et kui ma tahaksin, saaksin seal mõningaid päevaseid vahetusi võtta. Et neil puhkuste aeg ja puha. Ei, ma ei taha. Ei mõtlegi. Ei öösel, ei päeval. Sihuke kergendus on, et pole tolle majaga enam seotud. Jah, ma võin seal vibu laskmas käia jms, aga kohustust pole. Leti tagusest tööst ei taha enam kuuldagi.

Metsamoor ütles ...

Ja mina muudkui surun oma pesapunimisinstinkti maha, et vara veel:) Ilmselt peaks ka vabamalt võtma:) Sa ju kohe lustid, sügisele vaatamata:)

Lendav ütles ...

Sügis see käima tõmbabki! Talv on ju tulekul, korralikuks talveuneks peab pesa hästi vooderdatud olema!

Lase aga käia, ära hoia tagasi!

mustkaaren ütles ...

Ohjah, kodu, kodukolle, rahu ja armastus.
PS. Pangalaenuga ostet pind Ei Ole oma kodu, vaid Pangalaenuga ostetud vara, seega panga kodu.
PS2. Ka minu variant ei ole väga hea - hakata koos kellegagi midagi suht nullist ehitama. Enamasti osutub, et elu lööb plaanidel põhja alt ja sa oled jälle lastega yksik kodutu või pead hädaga selgeks õppima kõik maailma ametid, millest mõni on sõna otseses mõttes kontimurdev. Aga see viimane vähemalt on huvitav, mul pole aega kultuuri, kunsti, yhiskonna, kogukonna, armastuse ja ilu puudumisest puudust tunda, pigem võiks ööpäev palju pikem olla.