Neljapäev, 5. juuni 2014

Viimane öö

Mõni ikka küsib veel minult, kas tõesti? Aga äkki ei? Võibolla hiljem?

Siis veel küsitakse, ikka ja jälle: miks? Mis siis nii hullu on?

Midagi ei ole hullu. Või noh, on kah, aga kus ei oleks? Erinevates kohtades on lihtsalt erinevad "hullused".

Mul on lihtsalt TÄIESTI kõrini. Ma ei taha siin majas enam ühtki ööd olla. Lihtsalt. See aeg on läbi. Elu ongi tsükliline ja miski ei kesta igavesti, eriti mitte kiindumus töökohta, mis ei ole isegi mu kutsumus mitte. Leppige sellega. Jah, siin on olnud häid aegu, jah, siin on olnud suurepärane kollektiiv ja enamus töökaaslasi on praegugi armsad, aga mul on nüüd aeg. Uued tuuled, uued sireenid peibutamas ja uued hoovused kaasa vedamas.

Lepingu lõpuni on tegelikult veel terve nädal. Kas viimane öö jääb tõesti viimaseks või tuleb mõni "päris viimane" veel juurde, eks näis. Loodan, et mitte.

---

Mäletan, kui tulin siia, oli õhkkond teistmoodi. Ma ei kartnud siin midagi. See oli hämmastavalt "oma" koht.

Nüüd, käies maja südaöösel läbi, et aknad ja uksed kinni saaks, et kontrollida, ega kempsus pole vesi kogemata jooksma jäänud ja jooksulint ning telekas jõusaalis välja lülitada, on trepikojas äkki ootamatult õudne. Justkui tuleks külm tuul korraks, puhuks must läbi nagu mõni räbaldunud rõivais iidne vaim Hollywoodi filmis ja jätaks järele kummalise kõheda tunde. Aga tuult ei ole. Vaimu ka ei näe. Lihtsalt kõhe on. Majas on siiski vaikus, ma võtan tumeda teki ja keeran diivanile ja peidan ennast varjudesse tukkuma. Hommikul tulevad teised tööle ja küsivad: Sul oli rahulik öö? Jah, oli küll. No siis said ju magada ka? Sain vist jah...

Ja siis ma lähen koju, kukun voodisse, pea hull, ja ärkan õhtul hilja, et kakerdada kempsu, pista kiire võileib nahka ja lonks juua peale ning tuigerdan magama tagasi, et järgmisel ennelõunal lõpuks inimesena ärgata.

Võibolla on vahepeal ema mul külas käinud, korraks voodi äärele istunud, midagi rääkida proovinud. Aga mina ei suuda nägu ta poole keerata, olen seljaga. Ja ütlen läbi une, et ma ei saa midagi aru, mida ta räägib. Ja ema läheb. Eks ta tuleb lihtsalt mõni teine päev tagasi...

Võibolla on vahepeal lapsed tahtnud midagi rääkida või küsida, aga ma isegi ei mäleta pärast enam, kas ma ainult mõmisesin vastuseks või ikka andsin raha poest piima ja leiva toomiseks...

Seda on viimasel ajal liiga tihti olnud.

Kommentaare ei ole: