laupäev, 21. juuni 2014

Teerist

Poisil oli täna 9.-nda lõpuaktus. Algkooliaulas, sest teise kooli võimla on remondis. Aula on 4 paralleeli ja nende vanemate jaoks ilmselgelt liiga väike. Miks, miks küll peetakse neid pikki ja lohisevaid kõnesid, mis kohati sõna-sõnalt eelmist kordavad, miks ei ole kõnedel ajalist piirangut?! Või olen ma lihtsalt kärsitu. Igatahes sai mu emal teise tunni lõppedes kannatus otsa ja me läksime välja ja ootasime õnnitlemise hetke veel tükk aega. Nüüd tagantjärele poisilt järgi küsides tuli välja, et nende klassijuhataja oli kõige lõpus vist üldse kõige parema kõne pidanud - rääkinud lollusest ja rumalusest ja nende vahest ning sellest, et loll ei tohiks olla, aga rumalad oleme me surmani. Küllap muudki head veel, aga rohkem ei saanud ma Kauri mälust kätte.

Mis edasi?

Eks näis. Kohalikku kooli gümnaasiumisse kandideerida enam ei saa. Seda oleks pidanud tegema 3. veerandi lõpus. Aga tema hinnetega... no polnud mõtetki. Eks me hakkame naabruskonna ametikoole ja gümnaasiume läbi kammima. Imelik, ma küll ei mäleta, et vanasti enne kooli lõppu juba kuhugi kandideerima pidi? Ikka tunnistuse sai enne kätte ja siis...

Kõnedest veel. Mitte üks kõneleja ei jätnud rõhutamata, et igatahes tuleb iseendaks jääda. Aga kui ma mõtlen enda peale selles vanuses, siis ma paraku ei teadnud veel üldse, kes ma olen ja mida üldse tahan, olingi üks suur segadus. Kelleks ma oleksin pidanud siis jääma? Arvan, et küllalt paljude noorte jaoks on see "iseendaks jäämine" samamoodi üsna ähmane ülesanne.

Lõpukleidid öeldi sel aastal olevat üsna tagasihoidlikud. No taevas hoidku, millised need siis eelmistel aastatel veel olid? Nägin paari päris kena ja sobivat kleiti, ülejäänud... olid nagu karnevalilt. Ainult et paljastavamad. Ise lõpetasin 9 klassi rahvariietes, pasteldes, kullerkupupärg peas. Kahju, et see kena komme tänapäeval enam au see pole, saaksin tütrele järgmisel aastal oma emalt (või õigemini tema vanatädilt) päritud Mustjala komplekti selga suruda. Eile veel naerisme, et noorem laps ikka peab vanema riideid kandma, järelikult lõpetab Lagle Kauri ülikonnas. Ja täna, kui Lagle neid kleite vaatas, ütles peaaegu täitsa tõsiselt, et enne võtaks Kauri ülikonna, kui mõne sellise kleidi... On mul sihuke konservatiivne tütar. Eks näis, ega ta alasti ikka ei lõpeta, aasta otsa on aega talle näiteks sinist* pidulikku kostüümi kokku keevitada või midagi.

Sihukesed laialivalguvad mõtted siis tänasel tähtsal päeval.

Ah jaa, täna algas suvi! Sooja ja lopsakat suve meile kõigile!

*Sinine on absoluutne värvieelistus, tal on hetkel isegi sinine poisipea.

4 kommentaari:

kaaren ütles ...

Kuna ma igapäevaselt elan ehitusmaterjalide ja sõnnikuhunnikute keskel, ikkagi maakas, siis on aeg-ajalt päris tore mõnele karnevalile sattuda, ahmida viinamarju ja mõnuleda lillesylemite vahel. Enamasti on kaaspidulised kyllalt sallivad ja ei kobise sinu tagasihoidliku burleskse kostyymi kallal, kui nad just mitmendat põlve ossid pole. Aga ma mõtsin, et Kauri ylikond koos lopsaka romantismistiilis eresimise särgi ning vastavate aksessuaaridega on ju täiesti OK, riideetiketti jälgitakse niikuinii valikuliselt ja oma vajaduste/võimaluste järgi.
Iseeneseks jäämine on loll sõnakõlks, aga midagi selles on - amööbses, arenevas noores ajus on yht-teist juba olemas. Palju õnne Su pojsile lõpetamise puhul!

kaaren ütles ...

Vahetaks sõna "burlesk" sõna "pitoresk" või "rustikaal" vastu, kui see sisaldab pikka seelikut, aga ei, kui on heledad pitse sisaldavad pärastlõunase poolpiduliku yrituse kleidid. Mul on pärast 56 kantmeetrit ehituspuitu kerge ajusurm kallal ja alateadvuses varitseb paanika edasise töökorralduse yle, halleluuja.

kaaren ütles ...

Kui Sa oled kyllalt puhanud, võime vestelda erinevate kunstimiskõlblike puitude yle. Mul on mõned huvitavad jurakad.

yrt ütles ...

Jube raske on see otsus peale põhikooli, kui peab kuhugi kaugemale kooli minema. Mida lähemal kool kodule on, seda parem. Ma oma kõige vanema lapse saatsin peale põhikooli mere taha ametit õppima ja kuigi talle meeldis nii kool kui amet, jättis ta sealsed õpingud pooleli juba esimesel aastal, põhjuseks ühikaelu, mis talle ei sobinud. Üks kooliaasta läkski sellepärast kaotsi ja ta jätkas viimaks täiskasvanute gümnaasiumis. Mu meelest on liiga vara selles eas tuleviku eriala üle otsustada, sellepärast on kutsekat valida üks igavene kamm mu meelest. Jõudu otsingutes!