reede, 13. juuni 2014

Vaba

Leping on lõppenud. Esialgu pole oma suure vabadusega osanud muud peale hakata, kui maganud lõunani, kui vähegi võimalik. Ja siis natuke püüdnud asjalik ka olla. Natuke. Inimesi pole eriti otsinud, sest praegu ei jaksa  hästi - magamine tundub palju väärtuslikum. Ärge siis pahandage, et ma pole külla jõudnud (või kutsunud). Küll see aeg ka tuleb.

3 kommentaari:

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Palju õnne! Mulle meenub tihti, kuidas ma ühest oma vähestest töökohtadest ära tulin ja esimestel hommikutel peale vabaduse saabumist ärkasin ängistusega, peas vasardamas: mul on kohustusi! Aga nagu selgus, olin vaba. Vahel on reaalsus unenäost parem. :)

Anonüümne ütles ...

Tervitan ja õnnitlen ka.
Kust iganes palgatöölt ma ära olen astunud, alati läheb võõrutusnähtudega võitlemiseks nii paar kuud. Sest kondid on krooniliselt väsinud, unevõlg meeletu, tegemata kodutöid mitme kuu jagu... Puhka siis hästi ja kenasti, sest kohe varsti on talv ukse ees ja põrsakesed peavad majad valmis saama.
Terv, K.

yrt ütles ...

Õnnitlused uue olukorra puhul!
Omast kogemusest tean, et võõrutusnähud võivad kesta mitu kuud, öövahetused käivad kindlasti kummitamas veel mõnda aega. Täiega mõnus tunne on igal hommikul silmi avades tõdeda, et "ma mitte midagi ei pea."