Trükkisin selle arulageda töögraafiku välja ja liputasin seda kõigi võimalike hääleõiguslike ülemuste nina ees. "Oijah, seda on tõesti pisut palju..." leiti. Ja suudeti leida asendaja. Mitte küll ideaalne, sest tal on ka teine töökoht, aga tubliks abiks ikka. Olen juba lausa 2 ööd järjest kodus magada saanud ja juba peaaegu inimene jälle. Nüüd olen küll jälle 2 ööd tööl, aga peale seda lubati lausa mitu! vaba päeva. Eks näis. Vanarahva tarkus ütleb: ära hõiska enne õhtut.
Üks on ka selge - sellise koormusega (ilma 2-päevaste puhkeperioodideta) ei saavuta ma mitte valgustatust, vaid vähemalt depressiooni, ägedad unehäired ja küllap ka vererõhuprobleemid (mida mul siiani - ptüi-ptüi-ptüi - pole olnud) ning muidki toredaid asju. Seoses vaimse kokkukukkumisega on siis ka võimalus ära rikkuda kõik oma olulisemad lähisuhted ja teha muidki lollusi. Nii et. Jah. Või pigem - ei.
---
Kõige viimane otsing siit blogist on olnud "ajurakkude taastumine". Loodame, mis meil muud üle jääb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar