laupäev, 8. märts 2014

Lilli...

...pole mulle veel täna toodud. Ei oleks osanud ka oodata. Hundi Ulg kirjutas päris tabavalt, kuidas mõnikord, kui lill jääb viimata, jääb naine kurvaks, aga tunnistada ei taha. Ütleb, et pole vajagi. Ja üldse, ega ma ei söö lilli...

Olen minagi rääkinud, et toomata jäänud lilled ei tee mind kurvaks, sest ainult kombe pärast toodud lillel on vähe mõtet. Et vahet pole, ära närtsivad nad niikuinii, milleks siis? Aga ajapikku on neid tähtpäevi kuidagi palju saanud, kui on justkui lillede kinkimise päev, aga ühtki õit ei tule... Ja ajapikku hakkab pisut kurb. Lilled on ilu, rõõmu, värskuse, poolehoiu, sära ja elu sümbol, kas mina polegi siis kõike seda väärt...? Mu sünnipäev on sügaval talvel ja ma pole kunagi kuhjade kaupa lilli saanud. Olen harjunud. Olen tõtt-öelda ka ise üsna kehv lillekinkija. Ja naistepäeval pole üldse harjunud lilli saama. Emadepäeval ka eriti mitte. Näituste avamisel... mõnikord. Muid tähtpäevi nagu õieti polegi ja niisama ikka lilli ei kingita. Pole kombeks. Olen endale tuhat korda kinnitanud, et mul pole lilli vajagi. Olen seda kinnitust peaaegu et ise uskumagi jäänud. Et piisab ka kommikarbist, raamatust või mõnest muust kingitusest, eriti hea, kui see veel kuidagi lillekujuline on. Enamasti ongi vist piisanud.

Kuni eelmise näituse avamiseni raamatukogus. Seal töötav sõbranna vedas mu pärast avamist lillepoodi, ise torises, et juhataja on üks igavene koi, lille oleks ikka pidanud kinkima ja ostis mulle roosad nelgid. Oleksin endale üllatuseks peaaegu nutma hakanud, imestades, et see žest mulle nii väga korda läheb.

Eks ma olen lilli ju saanud ka - kasvõi potililledena või istikutena (aitäh, Kaaren, Hallan ja teised!), paberist volditud tulpidena tütrelt, kuivatatud lilledena käsitöökaardil. Kõige armsam ja vastupidavam lill on kallima kingitud tema enda tehtud sepisroos. Viimased lilled sain sünnipäevaks - tulbid töökaaslastelt ja potipriimula sõbrannalt. Priimula ikka õitseb veel.

Mõtlen oma lapsepõlvekodule ja meenub, et ega sealgi lilledega väga lahkelt ümber käidud. Alles vanemas eas hakkas isa emale (ema sünnipäev on kesksuvel) suuri uhkeid "vihtu" tooma. Ise korjas, meie oma krundilt, igast erinevast puust, põõsast ja heintaimest kaks oksa või õit ja see oli alati kõige südamlikum kimp. Minu meelest väärtuslikum, kui ükskõik kui uhke floristi seade.

Miks lillede saamine või mittesaamine viimasel ajal järjest tähtsamaks on saanud, pole aimugi. Ealised iseärasused?

Ei, ärge tormake nüüd kohe kimpudega mind päästma. Lugu on veel keerulisem, ma mitte ainult ei taha lilli, vaid tahan neid ka õigetelt inimestelt. Näiteks oma emalt on mul alati imelik lilli vastu võtta, ükskõik, mis puhul siis - hoopis mina peaksin talle lilli viima, mitte vastupidi. Aga kui lapsed mulle emadepäeval rohukõrrekestki ei too, hakkab kurb ja kellegi teise toodud lilled seda ei kompenseeri. Ja aastapäeval võiks kallim lille tuua (mina võin talle ka viia, keegi ei keela, olengi viinud), aga tema eest ei saa sel puhul keegi teine mulle lilli tuua. Jällegi - tegelikult võib lille asemel olla ka midagi muud - ma olen temalt väga kummalisi "lilli" kingiks saanud ja nende üle südamest rõõmustanud.

Kummaline on see naise süda. Kord tahab, siis jälle ei taha. Vahel kõlbab ükskõik mis, siis aga tahab äkki PÄRIS lille. Ja miks sel korral nii ja teisel korral teisiti, seletada ei oska. Isegi ei saa aru.

Üldse, miks peaks naistele rohkem lilli kinkima, kui meestele? Ma ei saa päris hästi aru. Ma olen eluaeg rohkem inimene olnud, kui naine. Kui minule kõlbab lilli kinkida, siis kõlbab ka mehele. Ja mehel kõlbab neid lilli vastu võtta ja mitte pirtsutada.

Miks üldse on hakatud naistele lilli tooma? Esimene assotsiatsioon on, et lilled on kasutusel ka ohvrina (eriti idamaades), naisele lilli tuues austatakse jumalannat naises (seda tegelikult teadvustamata). Emajumalanna kultus? Aga kas meesterahva jumalik loomus lilli ei tahagi? Tahab hoopis korraliku kraadiga pudelit? Eh, ega ma sellest tegelikult midagi eriti tea, niisama hullan oma mõtetega.
Üks pisike paberilõike-lill minu poolt kõigile, kes tunnevad, et on lillest ilma jäänud. Ja neile ka, kes nii ei tunne. 

1 kommentaar:

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Olen oma silmaga näinud, kuidas ka meestele lilli kingitakse ja olen ise ka neile lilli viinud, kas näituse või sünnipäeva puhul. Ise väärtustan kommi palju rohkem. :P Lilled on ka väga toredad, aga kui kommi ei saa, on kõik läbi, elu mõte kaob. :) Mu inglasest sõber ütles, et Inglismaal pole kombeks lilli kinkida, meestele veel eriti. Meil on abikaasaga selline arusaam, et lõikelilled pole enam elus, me korjame harva lilli ning väga harva kingime teineteisele lõikelilli. Mu ema armastab lilli ja erinevaid kõrsi kokku panna. Osad kõrred on nagu juuksed, osad nagu mini-hundinuiad, seatilgad on ägedad jne. Vanasti osad koolis küsisid seepeale, et miks mu ema umbrohtu kooli saadab. Kui labane küsimus. :(