reede, 29. november 2013

Lubage vaielda

http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/elu/sudametu-riik-vaeste-vaikset-haalt-ei-kuule.d?id=67088280


Igasuguste mõõdetavate kriteeriumide järgi olen ma puruvaene. Ei ole mul oma kinnisvara, ei ole mul vesipeldikut ega isegi vett majas, palk jääb alla normi (kaks last ka vaja ülal pidada), koguni toiduabi saajate nimekirja olen arvatud.

Aga mitte ei tunne ennast vaesena. Jah, ma mäletan, veel mõni aasta tagasi pidasin ennast ilmselgelt väga vaeseks inimeseks. Ja see ei olnud hea tunne. Ma olen ennast sellest tundest välja harjutanud, otsinud väikseid rikkaid hetki, olgu siis looduses - päikesetõuse udus, veelaulu Elva jõel - või sõprade seltsis või raamatukogus tuhnides. Ja ma keeldun olemast vaene. Rikkam võib alati olla, jah, ikka, aga vaesus on küll selja taga.

Ikka ja jälle meenub üks miljonär, kes kurtis oma rasket elu, et alati üks peavalu (töötajad molud jne), et tahaks lihtsalt võtta hommikul suusad ja paar tundi suusatada... Aga pole aega... See oli üks murdepunkte, kus sain aru, et mingis mõttes olen rikkam, kui see vaene miljonär. Ma ei oleks mingi hinna eest nõus vahetama meie elusid. Minu elus on sügavamaid rikkusi, kui raha.

Vaesus ja rikkus on inimeste peas. Üldse saab eristada füüsilist vaesust (külm ja nälg) ja psüühilist vaesust (pidevat tunnet, et midagi on parandamatult puudu). Tihti on nad seotud, aga mitte alati. Minu meelest senikaua, kuni esmased vajadused on täidetud, ei ole viriseda millegi üle. Me elame heaoluühiskonnas. Ma tean, et on inimesi, mitte vähe, kes on minust palju hullemas olukorras, siinsamas linnas on kaks meest, kes paistavad olevat kodutud, käivad räpaste kubujussidena mööda linna ja vähemalt üks neist on ilmselgelt ka hull. Ma ei ütle sellise vaesuse kohta midagi, sest ma lihtsalt ei oska. Aga inimesed, kellel on söök laual, puhas ja terve riie seljas, võimalus vahtida õhtust õhtusse soojas toas telekat, ei ole päriselt vaesed. Sellist elatustaset, nagu siin üldiselt praegu on, pole eelnevatel aastasadadel olnud kusagil. Ja arvata on, et pikemas perspektiivis see nii ka ei jää. 

Ülaltoodud artiklist jäi mulje, et inimesed peaksid elama kõik ühe standardi järgi, standardist hälbijatele tuleb selgeks teha, et nad on vaesed (isegi kui nad ise nii ei arva) ja tagada kõigile elementaarsed mugavused. Kui ma ei pea oma olukorda vaesuseks, siis tuleb mind ümber veenda ja panna ikka lõpuks standardi järgi elama. Oeh. Aga mis siis, kui mu nõudmised elule ongi hulga väiksemad, kui inimestel keskmiselt? Kui välikäimla olemasolu ei riku karvavõrdki mu hingerahu?

Võibolla jätkan.

---

Jätkan.
Hakkamasaamine ja vähenõudlikkus on puhtalt mu vanemate teene. Nad mõlemad on elanud lapsepõlves elektrita, isa oli juba noor mees, kui nad oma majja elektri panid. Mõlemad on elanud üle sõja, ema lapsena, isa teismelisena. Isa on küll juba surnud, aga tema mälestused elavad minus edasi. Kasvõi see, kuidas ta noore kutina tahtis omale isiklikke tööriistu, mida ei peaks teistega (vanaisaga) jagama - küsivad veel muidu igasugu ebamugavaid küsimusi, et mida sa teed ja milleks sul seda ragulkat ikka vaja on...? Tal oli õnn leida heinamaaservast roostes vikatilõikamise nuga. Poiss ajas selle pliidi all punaseks, toksis kärniga krösaliseks ja viil oligi valmis! Nüüd sai asuda järgmiste tööriistade tegemise juurde. Üldiselt see süsteem on saatnud teda terve elu - kusagilt saadi midagi, millest sai midagi teha - mõnest vanast elektrimootorist ja peotäiest rauajuppidest puutreipink või võrgukudumismasin polnud mingi eriline asi teha. Ega emagi mingi siidikäpp polnud, kõik on alati ära tehtud ja virisemata tehniliste uuenduste puudumise üle. Ema on ikka see, kes võib peaaegu iga töö kohta öelda: "no mis see siis ära ei ole!" ja siuh-vilks ongi tehtud. Nõud käsitsi pestud. Sokikand parandatud. Jämedavõitu halud peenemaks lõhutud. Peldik tühjaks kantud. Peenramaa kaevatud. Kartulid põllulapikeselt konksuga üles võetud. Nüüd on ema jõudnud ka arusaamisele, nagu nii mõnigi teine vanem inimene, et mikrolaineahi on saatanast ja nõudepesumasin tavalises väikses peres mõttetu.

Meil pole küsimus olnud kunagi selles, kas me oleme vaesed või rikkad. Kui on kaks kätt ja nupp, mis nokib, pole viriseda millegi üle. Iga inimesed tahtmised ja vajadused on erinevad. Minu meelest on vaesus see, kui on millestki terav puuduoleku tunne. Rahaliselt väga rikas inimene ei pruugi hingeliselt kuigi rikas olla, rahaline ja hingeline rikkus ei ole ilmtingimata omavahel seotud.

Vaesus ja rikkus ei ole minu jaoks mitte numbrid pangakontol, vaid vaimne seisund. Kui ma tunnen ennast vaesena, siis käitun nagu vaene. Vaene inimene on see, kes on alaväärne. Vaene inimene on see, kelle ei ole õigusi. Vaene inimene on see, kes ei ole väärt - ükskõik mida siis, alates huvitavast ja ka rahaliselt tasuvast tööst ja lõpetades soojade peresuhetega. Rikas seevastu on see, kes julgeb elult vastu võtta parimad pakkumised, teades, et ta on seda kõike väärt. Rikas ei ütle kunagi: "ah, mis nüüd mina, ma ei oska ma ei saa, mulle pole ette nähtud...". Rikas on see, kes ei rabele kurbusse uppudes viimase leivapalukese eest, vaid naudib oma elu. Selleks ei ole palju vaja, kõigest elementaarsete materiaalsete vajaduste täitmist. Kõik ülejäänu on küll juba peas. Kui on külm ja nälg, on raske päikesetõusu või linnulaulu nautida. Siis, jah, on vaesus. Meil aga on vaesuspiir tõstetud mu meelest ebamõistlikult kõrgele - kui pole uusi firmariideid, on vaesus, kui vesi on kaevus õues, on juba verivaesus, kui ei saa poest osta kõike, mida silm näeb, on kohutavalt vaene olla.

Kõige vaesem olin ma siis, kui olin veel abielus, kahe väikse lapse ema. Ei jõudnud ära kiruda, kuidas riik mu eest nii vähe hoolitseb. Õnneks on nüüd lapsed suuremad ja ma ei tunne enam, nagu oleksin viletsasti koheldud ülalpeetav. Minu elu on minu elada, just nii rikkalt või vaeselt, nagu ma seda ise tahan ja täpselt nii, nagu ma olen valmis tegutsema.

Üks töömeestest vaatas mu autot, küsis, kas minu oma? Jah, minu. Sa pead selle ära vahetama, так  стыдно... Miks? Mul küll piinlik pole. Ma olen lausa rikas, mul on auto, see ei loe midagi, et üle 20 aasta vana Golf. Liigub, kui vaja, oma, armas ja praktiline.

Head tööriistad on rikkus. Praktilised oskused on rikkus. Ideed on rikkus. Sõbrad ja pere on rikkus. Väärt rohkem, kui rahas iial mõõta saab.

Leidsin ajakirjandusest vaesuse numbrilised näitajad:
Kes on Eestis vaene?Vaene on see, kel kulub söögile (sisse arvestatud ka kulutused alkoholile) enam kui pool sissetulekut. Nii elab veerand Eesti peredest.
Suhteline vaesus — mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. 2010. aastal oli see 280 eurot kuus.
Absoluutne vaesus — langeb kokku elatusmiinimumiga
ja on praegu 174,82 eurot kuus inimese kohta*.
Vaesusrisk — sissetulek inimese kohta 100 kuni 125 protsenti elatusmiinimumist ehk 174,82 kuni 218,53 eurot.
Elustiilivaesus — kui 75 protsenti sissetulekust läheb sundkulutustele, nagu üür ja toit.
Eluasemevaesus — kui kodu ei vasta miinimumnõuetele (vanni või duši, WC, keskkütte ja sooja vee olemasolu) või kui eluaseme seisund on halb (rõskus, lekkiv
katus jne).
Ilmajäetus — vaene on ka see, kes ise tunneb end millestki ilma jäetuna. Peamine kriteerium on enesetunne ja isiklike elutingimuste kõrvutamine teiste inimeste ja elustandardiga.
Toiduvaesus — kui pere saab tarbida vähem, kui minimaalne toidukorv (77,60 eurot inimese kohta kuus) ette näeb.
Toimetulekupiir on praegu 76,70 eurot kuus perepea ja 61,36 eurot iga järgmise inimese kohta. Allpool toimetulekupiiri elavatele inimestele makstakse toimetulekutoetust.

*Siia lisanduvad veel arvutused laste kohta:
Arvestatakse, et ühe pere täiskasvanu elatusmiinimumi võib lapse elatusmiinimumi arvutamiseks jagada kahega. Ehk kui 2010. aastal oli elatusmiinimum ühe täiskasvanu kohta 174 eurot, siis lapse kohta 87 eurot.
Süvavaesuseks nimetatakse seda, kui elamiseks on vähem kui 80% elatusmiinimumist.
----------

Vähemalt on siin ka eraldi rida ilmajäetuse kohta, mis on küll subjektiivne, aga mu meelest üsna määrav.

Kas vaesuse teadvustamine aitab inimest sellest välja tulla? Pole kindel. Seda ei saa võrrelda näiteks joodikutega, kelle paranemisprotsess algab alkoholismi tunnistamisest. Numbritega mõõdetavast vaesusest võib vabalt välja tulla inimene, kes ennast üldse vaeseks ei tunnista. Samas enda alla igasuguse elatusmiinimumi leidnud inimene võib üsna ära kohkuda ja kui võitlusvaimu napib, päris õnnetuks muutuda, mis ei aita kuidagi paremini toime tulla.
 
Vaesuse mõõtmine on vajalik riigile, et teada, millistel lastel on puudu koolitarvetest või huviringirahast. Aga mulle? Tuleb välja, et ikka on vaja uurida neid numbreid ja arvutada/võrrelda, see on andnud mulle hea põhjuse pikalt mõelda ja kirjutada. Ja see on andnud mulle suurepärase võimaluse veenduda oma rikkuses, mida ei suuda oluliselt kõigutada ükski number pangaarvel.

22 kommentaari:

yrt ütles ...

Ilus.

mustkaaren ütles ...

Lause "Vaesus on inimese peas" on 1 minu elu põhilausetest. Väärad väärtused annavad peast vaesetele põhjenduse käituda ennast ja teisihävitavalt, ja oodata teistelt asju, mida nad ise ei vaevu tegema. Lollus on vaesuse teine nimi.
Kysimus tihti ei olegi inimese ainelises toimetulekus, vaid selles, kuidas ta oma elu kulutab.
Sa oled rikas nagu Kröösus, ma tean. Ja see, millise firma ja aasta oma on sinu auto või lemmikjope, pole selle kõrval yldse oluline.

Fideelia ütles ...

Täitsa nõus, et kui põhivajadused on rahuldatud, ei saa inimest just vaeseks nimetada. Mind häirib pigem see aeg, mis tuleb kulutada kaevust vee toomisele, käsitsi pesemisele, kütmisele ja muudele argitoimetustele. Sina väidad järjekindlalt, et sul käib kõik see kähku, aga oled sa kella vaadanud, kaua see tegelikult aega võtab? Ma ei ole flegmaatik, aga ikka kulus suvilas kogu õhtu toimetustele. Võimalik, et asi on iseloomus, suhtumises. Ma ei taha oma elu pisiasjadele kulutada, ma protesteerin! Isegi mu 1900. a. sündinud vanaema ütles, et naise töö on nägemata ja mõtles selle all, et naise igapäevatoimetused võtavad kogu ta aja, aga neid ei pane keegi tähele ja harva saab kiita. :( Sama kindlasti väidaksid need mehed, kes majapidamistöödest osa võtavad.

Anonüümne ütles ...

Ressursid on aeg, raha ja inimesed. Mida iganes kellelgi napib, selles osas ongi ta vaene. Mõni on muidugi ka vaimust vaene:)
Pigem on küsimus selles, kellega end võrreldakse ja kas ongi mõtet üldse võrrelda. Inimesed ja nende vajadused on nii erinevad kui üldse olla saab.

Lendav ütles ...

Jah, ma järjekindlalt väidan, et praegu majapidamistöödele väga palju aega ei kuluta. Arvata on, et seda on rohkem, kui mugavustega korteris oleks, aga ka praegu ei jää mul näiteks ahjukütmise ja veetoomise pärast küll midagi muud meeldivat tegemata. Võibolla on see sellepärast, et ma olen ka vähenõudlikum ja ei kujuta ette, et peaksin näiteks iga päev ilmtingimata duši all käima või kuna dušši pole, siis sauna kütma. Ja ma ei pane pessu riideid, mis on ainult korra seljas olnud, kui need ei haise või pole plekke peal. Tean, et on inimesi, kes üle ühe korra ühtki riietuseset selga ei pane - kohe pessu. Kõige hullem ja vältimatum ajakulutaja on hoopis söögitegemine, aga ma ei kujuta ette, kuidas mugavustega korter mu söögivalmistamist kiirendaks?

Meenub ERM-i näitus pesupesemisest, kus oli toodud välja fakt, et hoolimata tehnika arengust kulutab tänapäeva inimene samapalju aega pesupesule, kui 100 a tagasi, kui pesu käidi näiteks jões või järves käsitsi pesemas. Lihtsalt inimesed on palju tundlikumaks muutunud, pestakse palju tihemini, rõivaid kantakse vähem. Küllap mina olen ajast maha jäänud, sest kogu mu pere pesupesule kulub nädalas koos veevedamise ja katlakütmisega 3-3,5 tundi (vana Aurikaga siis), mis tähendab, et seda pesu tonnide viisi ei ole ometi tekkinud. Mis tähendab ka seda, et ma olen väikse mustuse suhtes vähenõudlikum, vähemalt koduste riiete suhtes küll. Mnjah. Nüüd siis tuli tõde välja. Mitte ainult vaene, vaid ka räpane :D

Päriselt, on olnud aeg, kui ma käisin iga päev trennis ja ka loomulikult duši all. See mõjus mu nahale hävitavalt. Neid liitreid kreeme, mida sai peale määritud, ei jõua keegi kokku lugeda. Ma ei nimetaks seda Tartu linna vee mõju oma nahale just rikkuseks.

Lendav ütles ...

Ah jaa, üks tegevus veel, mis söögitegemisele lisaks hullult aega võtab - see on lumekoristus. Aga ma kahtlustan, et rikastel kulub sellele võibolla isegi rohkem aega, seda vaatamata paremale tehnikale. Rikastel on tihti omad majad, millel on hulk territooriumi, kus ise tahaks mugavalt liigelda ja kuhu kõik oma 7 autot lahedalt paigutada. Nii et lumekoristus on ajakulu, mis ei näita ei vaesust ega rikkust, võibolla on see rikkuse näitaja ainult sel juhul, kui suudetakse palgata majahoidja.

Vaesemal rahval on aga väljanäitamise tarvidus (kõik peab tipp-topp olema!) tihti väiksem, nii et nemad selle jamaga eriti aega ei kuluta, lihtsalt tallavad rajad sisse.

Kõige hullem ongi see variant, kus vahendeid napib, aga ikka tahaks jõukas ja viimase peal välja näha (riided, maja, auto, reisid soojale maale jne). Siis rebestavad inimesed ennast ribadeks.

Lendav ütles ...

Ma tõesti ei mõista, kuidas saab kaevust vee toomine ja ahju kütmine palju aega võtta? Veeämber kätte, kotad jalga, õue, kaevul kaas lahti, veevõtuämber kaevu ja põhja, natuke väntamist, ämber üle kaevuääre tõsta, joogiveeämbrisse ümber valada, kaevukaas kinni, tuppa, ämber omale kohale. Kindlalt võtab vähem kui 5 minutit. Ja ma ei too ju iga päev 10 ämbrit vett tuppa, isegi 5 mitte. Solgi välja viskamine käib sama kähku, kiiremini kui pissilkäik. Ega kütminegi midagi hullu ole, kui kuivad puud on kuuris. Mul on pliidi kütmiseks vaja lauajuppe (tööstusjäägid) pisut peenemaks lõhkuda, aga koos lõhkumisega on ka see maksimum 10 minuti töö. Ma olen harjunud tuletegemisega, ma ei pea sellega kaua sussutama - heal juhul on ka see minutite küsimus. Pisut rohkem aega kulub siis, kui tuhka pean välja viima, aga ma ei tee seda iga päev ja see lisab kogu protsessile ainult ehk 15 min juurde. Ja siis põleb tuli ju ise. Ma vahepeal küll kontrollin ja segan, aga saan seda teha ju vabalt teiste tegemiste kõrvalt, on see siis lugemine või käsitöö tegemine vms. Mulle meeldib praksuv tuli ahjus ja küdeva pliidi ääres sujub ükskõik milline töö rõõmuga, eriti muhe on puud nikerdada - laastud saab iga natukese aja tagant sujuvalt pliidi alla visata.

Ja pesemisega - kui juba pliiti kütta, saab sellel sujuvalt ka sooja vett teha. Dušši, jah, pole, aga pesta ikka saab.

Koristamine võtab ropult aega, aga jälle (samamoodi nagu lumelükkamisegagi) ma ei näe, kuidas mugavustega korter mu koristusvajadust vähendaks?

Halb on olukord siis, kui elamine on võõras, kaev ei tööta korralikult st. pole isegi vänta, puud on niisked ja riideid peab tõesti iga päev pesema. Aga kui on korralikult sissetöötatud majapidamine, siis on ajakulu minimaalne.

Fideelia ütles ...

Täiesti nõus, et sissetöötatud elamises võtavad toimetused vähem aega. Mullegi meeldib süüa teha just küdeval pliidil, mitte niivõrd elektril. Samas, mulle siiski paljud aspektid vanaaegse elamise ei meeldi, näiteks porise ja vihmase ilmaga õues vetsus käia, puid ja vett tuua. :( Vedasin iga päev 4 ämbritäit vett, sest vähemaga mina hakkama ei saanud. Iga päev pesu ei pesnud, küll aga vähem või rohkem ennast ja nõusid. Kui pesemisvõimalust pole, saab küll pliidil vett soojendada (mõnel pliidil on selleks sisseehitatud anum), kuid kausis pesta on ikkagi megavastik. Põrandale tuleb kile panna ja veega tuleb kokkuhoidlikult ümber käia. Kui selliseid pisiasju palju koguneb, nendid lõpuks, et elad selleks, et toimetada või et hinge sees hoida. Bioloogiliselt poolelt polegi elul muud mõtet kui elus püsida ja paljuneda, aga kas 21. sajandil peaksime nõnda elama? Miks mitte oma ressursse mõtestatud tegevusele kulutada? Muret ja jama on ilma vee ja puude tassimisetagi küll. Võimalik, et näeme veel oma eluajal, kuidas praegune ühiskonnakord kokku kukub. Siis hakkame kõik kondiauruga liikuma ja teekond Tartust Tallinna võtab 2-3 päeva. Küll siis jõuame ahju kütta ja vett tassida. Praegu tuleb veel viimast võtta ja nii palju meeldivat teha kui veel aega on antud. :)

Lendav ütles ...

Paistab, et vahe tuleb sisse harjumustest - ma olen lapsest peale harjunud vett võimalikult vähe kulutama. Mu lapsepõlvekodus oli küll veevärk, aga see tuli oma kaevust, kus mõni suvi vett nappis. Siiani ei keera ma kunagi kraani kusagil täiesti lahti, toimetuste vahepeal keeran kinni jälle ja näiteks kausis saan pea pestud 3 liitri veega (mul on poisipea muidugi ka).

Lendav ütles ...

Ah jaa - veevärk on ainult lapsepõlvekodus olnud. Kõik 9 korterit, kus olen peale seda elanud, on olnud veeta. Ühes kohas oli kraanikauss koridoris, kolme korteri peale. Aga neljas korteris polnud üldse vett, nii et seda tuli tuua kas naabrite kaevust või tanavanurgalt avalikust veevõtukohast (mäletate, näiteks Mäe ja Jänese nurgal oli selline?) või ühest vanast pesuköögist 3 maja edasi, mis oli ka avalik veevõtukoht. 8 korterit neist Tartus. Nüüd elan ikka väga hästi, vesi on hea ja lähedal ja ka kõige kuivema suvega pole kaev kuivaks jäänud.

Olen harjunud vähesega hakkama saama. Mäletan, kuidas ükskord käisid külalised saunas. Juba ainuüksi peapesuks kulutas üks kolm kaussi vett, kehani alles jõudis... Aga mina pidin ju 4 külalisele ja oma perele vee kaevust vedama ja katlas (mu meelest on pada rohkem kui 10 ämbrit) soojaks ajama. Igatahes oli äge soojaveekriis ja mina laristavate linnainimestega hädas.

Küllap ma vaatangi maailmale teistmoodi, kui teistsugustes tingimustes elanud inimesed. Ma ei väida, et minu vaateviis õigem on, ütlen lihtsalt, et ka nii saab, täitsa kenasti saab.

Fideelia ütles ...

Jõhker. :) Oled järelikult karastunud ja harjunud. Kas valisid sellised korterid odavuse pärast? Ma olen ka alalises rahahädas, sest ma ei taha täiskohaga tööle minna, ometi on mul vedanud, sest ma pole kunagi pidanud elama niivõrd ekstreemsetes tingimustes. Isegi kui ahiküttega korteris olime, ei pidanud ma üksi rabelema vaid kõik panustasid majapidamisse. Ma läheksin täiesti hulluks, kui üksi või väikeste lastega vanaaegseis tingimusis elaksin. Muidugi on nii elada võimalik, ära sellest just ei sure, aga mis elu see on? Huvitav, et näiteks mina ei saaks Tallinnas juba seepärast ahiküttega elamist üürida, et viibin siin olles nii pikalt kodust väljas, et millal ma kütaksin? See võtab aega, enne kui soojaks läheb. Olen külmavares, armastan soojust ja päikesevalgust jne. Jubedus kuubis oleks meie kliimas iga ilmaga väljas vetsus käia. Mingi suurema eesmärgi nimel võiks sellist elustiili harrastada, aga niisama heast peast, tänan väga, aga ei taha. :) Imetlen aga inimesi nagu sina, kelle käes on säärane eluviis käkitegu. Mu ema muide on alati rääkinud, et osad naised on kohe loodud sellise elu jaoks, nad jaksavad kõike ja neil jääb vaba aega üle, nad pole iial haiged ja elavad hiiglama kaua. Osad mehed kindlasti ka, aga meil just maanaaber on selline kange mutt ning üks vanatädidest oli juhtumisi ka. Tema pidas jälle mu ema- ja minusuguseid natuke napakateks ja abituteks, aga inimtüübid täiendavad üksteist. :)

mustkaaren ütles ...

Veevärk on salakaval asi. Meil on isetehtud vesi, alates kaevukoha otsimisest vitsaga kuni segisti kinnituspoldi valamu kylge keeramiseni. Kelle eest hoolitseb majavalitsus, ei aimagi, millisest poeesiast ta on ilma jäänud:P
Peab ytlema, et sellises värgis on nõrku kohti rohkem kui kyll. Eriti talvel. Ja vahepeal juhtub, et ootamatult midagi lõhki kylmub v maha põleb, siis tuleb kuskilt võtta näiteks 50 v 150 euri ja poodi rutata. Õnneks kyll mitte iga aasta.
Mul oli juba ammu seljaga probleeme, nii et ytlesin kaevu kaevamise ajal oma mehele - mina käsitsi pesu pesema ei hakka! Nii et majapidamises kõik muu lonkab või on hoopis puudu, aga autod peavad sõitma ja veevärgis peab surve olema. Ja ma pean suutma avariiolukorras väärikalt käituda, et suuremaid kahjusid ära hoida.
Maal on mõnus elada, aga see EIole odav rõõm. Iseseisvuse hinnaks on pidev valmisolek ja pidev töö. Sellega harjub. Seda enam, kui oled yles kasvanud äärmises viletsuses, töö ja naturaalmajandusega harjunud. Praegu, kui ma võin suvalist juppi poest ostma minna, ei, ma koguni VÕIN ISE suvalise jupi jaoks raha teenida, elan nagu või sees. Tunne, et sa ei sõltu kellestki ega millestki, on hea ja paneb sinu silmis särama tulukese, mis peletab õhku täis jutumehed eemale.
Mis puutub pisiasjade peale ajaraiskamisse, siis on see ilmselt psyhholoogiline või psyhhiaatriline probleem, olenevalt olukorrast. Tegelikult saab elementaarsed kodutööd kiirelt yhele poole, aga kui sind vaevab mingit laadi otsustusvõimetus v segadus asjakorralduses, siis sa jäädki poolikute tööde juurde sebima. Mõnest asjast saab ju mööda ka vaadata, nt pidev koristamineenda harimise arvelt ei ole mõistlik... samas, ka teine äärmus on paha... Ka mulle ei meeldi elu pisiasjadele raisata, paraku kipub meeskonnatööd alati olema neid, kes teevad, ja neid, kes viilivad. (Mõtlen sygavalt järele oma maailma ja tööjärgede nimekirja yle)

mustkaaren ütles ...

Lendav, vbl ei ole nii kombeks ja yldse mitte lahke, aga suuremad saunasõbrad võivad ise vee tassida, kui soovi on. Ja kuna puud on kallid, siis kõvema leili ja kuumema vee soovijad võivad ise vee ka tuua. Kelle jaoks on probleem 2-3-4 paari (paar, st kummagi käe otsas ämber) vett tuua, las ostab kraaniga vanni:P

mustkaaren ütles ...

Vabandan läbustamast, aga kõvema leili soovijad peavad kerise kytmiseks tarvitama ikka puid, ei vett. Sassi läks.

Lendav ütles ...

Küllap ma oleksin külalised vett vedama pannud, kui ma enne selle peale oleksin tulnud, et nad sihukesed laristajad on. See kurb tõsiasi selgus paraku keset õndsat saunatamist, aga väljas mul valgustust pole ja võõraid pimedas kaevu kallale ei julgenud lasta - ise saan sellega kasvõi kinnisilmi hakkama.

mustkaaren ütles ...

Siis annud põlev peerg hammaste vahele, elamustejanu saand samuti rahuldatud!
Ega ma sind lolliks pea, olukord on teinekord loll.

Fideelia ütles ...

Ega sa, Kaaren ometi mulle diagnoosi pannud, et kui ei meeldi pidevalt toimetada, on järelikult psühhiaatriline probleem? Minu meelest oli siin jutuks, et me kõik oleme erinevad, aga võrdsed. Ma enne ütlesin, et ma pole flegmaatik ning tegelikult oskan väga hästi oma aega organiseerida. Tavaliselt saan just oma süstemaatilisuse eest kiita. Mina lihtsalt ei taha oma elu nägemata töö peale kulutada ja isegi 5 minutit on arvestatav aeg! Juba pelk mõte, et pean külma ja porisesse hoovi kaevule või kuuri minema, ajab mind närvi, aga see pole mingi psühhiaatriline probleem ja sa pole psühhiaater, kes selliseid diagnoose oskaks panna anyway. Samahästi võib ka olla mingi haigus, mis tekitab vastupandamatu iha kogu aeg toimetada, aga ma arvan, et ei ole. :D Kõik erinevad, kõik võrdsed!

Lendav ütles ...

Küsimus ei olnud küll mulle,vaid Kaarnale, aga ma ikka vastan (eks Kaaren võib ju ka parandada). Mulle küll ei jäänud muljet, et siin kellelegi isiklikult diagnoosi pandi. Tundsin selles lauses (pisiasjade peale ajaraiskamine psühholoogiline või psühhiaatriline probleem) ära hoopis lõigukesi oma minevikust, kus kodutööd olid ületamatult vastikud. Ja seda võib psühholoogiliseks probleemiks nimetada küll. Kui miski minu mõtlemises või käitumises segab mul tavaeluga rahumeelselt toime tulemast, on see ju probleem. Kui ma suudan oma elu nii ära korraldada, et häirivaid asjaolusid eriti pole, siis on kõik hästi.

Mida vähem antud majapidamise eripärad mind häirivad (ja korteri olen ma ju vabatahtlikult valinud), seda rahulikum mu elu on. On siingi olnud aegu, kus ma kempsus käimist jälestasin - see oli enne, kui kempsus remont tehti, see oli enne ikka tõesti õudne koht. Ega kõigega ei peagi leppima ja kui mul oleks mõni tõsine tervisehäda, mis ei lubaks läbi tuule ja vihma kempsu vahet lipata, küllap organiseeriksin peldiku kuhugi siia maja juurde. Sama ka muude asjadega. Aga senikaua, kuni saan nii hakkama, et majapidamine mind ei häiri, toon veed ja puud ilma sellele pikemalt mõtlemata (ja sellele kallist närvi kulutamata), ei leia põhjust midagi muuta. Pealegi on meie kaevus parem vesi kui veevärgis, paar aastat tagasi oli koguni aeg, kui mu töö juurde viidi 5-liitriste pudelitega joogivett just siit kaevust. Ja ma olen kindlalt rohkem rahul oma küttesüsteemiga kui sõbranna, kelle on õnnetus elada mugavustega korteris. Nende kütteperiood algab hoolimata ilmadest kusagil oktoobris ja lõpeb aprillis, seega on vähemalt 2 kuud aastas, kui korter on külm ja rõske. Ise ta kütet kuidagi reguleerida ei saa, minu jaoks on külaskäigud tema juurde alati nagu sahvrisse minekud ja seda ka kütteperioodi ajal.

Ma olen väga rahul sellega, et saan oma korteri soojust ise reguleerida. Ja ka sellega, et mu küte on vaatamata puidu hinna tõusule siiski kordades odavam. Ma olen rikas, sest elan soojas majas ja joon puhast vett.

Anonüümne ütles ...

F-S Roots, mis Sind niimoodi ärritas? Ma pidasin oma psyhhiaatriliste jne probleemidega silmas hoopis iseennast, sest mul on suur maamajapidamine pluss abivajavad vanemad ja ämma pere, neis kõigis on probleeme rohkem kui kyllalt, samuti on mul selgroos ja kaelas diskid katki, valud, unetus ja magamatus pluss muud hädad, nii et asjade tõhus juhtimine on raske ja piinarikas, alalõpmata on mitmed tööd tegemata, kuigi saan valuravi jms. Ma olen endataolisi sante kõrvalt näinud kyll ja kyll ja võin oma kogemuste pealt yldistusi teha iga kell. Sinu elu on sinu oma asi ja sinu solvumine väidetava sildistamise pärast on, pardon my french, minu ja mu saatusekaaslaste suhtes solvav. Sa jätsid minu kommidest Sinu seisukohti toetavad märkused lugemata ja keskendusid väidetavale solvamisele, täitsa lahe mõttekäik ma ytlen. Kui aru ei saanud, siis kordan yle - mul ei ole kombeks teiste inimeste elusid ja ideid arvustada, sest see on mõttetu, pigem katsun nende kogemustest ja eduelamustest õppida, aga teatud yldistused teen ma OMAENDA kogemuste põhjal.
K.

Anonüümne ütles ...

On olemas haigusi, mis paneb inimese vahetpidamata rabelema, kas siis rohkem või vähem systeemselt - maniakaalsust sisaldavad vaimutõved. Tänapäeval on see vist bipolaarne meeleoluhäire vms.
Edukas asjade korraldamine nõuab võimet keskenduda ja tegevusi systeemi panna. Selge, et kui inimene ei ole (haiguse, väsimuse vm põhjusel) vaimselt kuigi heas vormis, siis tema kalkuleerimisvõime on samuti kehvavõitu. Skaala "meeldib-eimeeldi" ei ole haigus, vaid eelistuste komplekt. Ka mulle ei meeldi niigi nappi eluaega teiste tagant rookimise või elementaarse eluspysimise peale raisata, kellele meeldiks? Paraku, mina ei ole ilus ja tark naine ja see avaldub ka mu elukvaliteedis. Tore, kui kellelgi on võimalus teistmoodi, palju kergemalt toime tulla, aga ärge unustage, et kõigil ei ole, ja nad ei ole sellepärast veel hullud v värdjad, nii, nagu mulle mõnikord lauldakse.
K.

Fideelia ütles ...

Kaaren, pole vaja ärrituda, vaata oma sõnastus üle ja sa mõistad, miks ma kahtlustasin (ma polnud kindel), et mulle vihjad: "Mis puutub pisiasjade peale ajaraiskamisse, siis on see ilmselt psyhholoogiline või psyhhiaatriline probleem, olenevalt olukorrast. Tegelikult saab elementaarsed kodutööd kiirelt yhele poole, aga kui sind vaevab mingit laadi otsustusvõimetus v segadus asjakorralduses, siis sa jäädki poolikute tööde juurde sebima". Ma enne seda olin just kirjutanud, kuidas mulle ei meeldi elu pisiasjadele raisata ja loogiline ju, et ma su postitusele nii reageerisin. Nüüd, mis puutub puhtasse vette jne, siis olen vägagi nõus, et vanamoodsa elukorralduse valinud on sõltumatumad ja korraliku majapidamise puhul veel isegi võidavad kvaliteedis. Minu jaoks oleks kõige ideaalsem need kaks ühendada: kui tuju tuleb, kütan vene ahju kuumaks, küpsetan seal pirukaid ja magan ahjul, kui torud lõhkevad, toon vett kaevust, aga enamuse ajast siiski naudin juba Rooma ajal leiutatud elukvaliteeti. Noh, hetkel mul pole kahjuks sellist hübriidmaja.

Anonüümne ütles ...

"ise oled loll"
;P
K.