neljapäev, 18. juuli 2013

Uus loom majapidamises

Leidsin Arbimäelt (sihuke linnaosa on Elvas, sisaldab paari suurt ja peotäit väikseid tänavaid, korterelamuid ja näpuotsaga ka individuaale) siili. Oli just suurt teed ületamas, siis jäi ühele muruplatsile tosserdama. Sõbranna Urve karjatas: "Siin on nii palju suuri teid, autosid, ta saab siin hukka! Sa pead ta enda poole viima!". Mõte sobis. Krabasime loomakese kinni ja pistsin pagasnikusse ning - koju. Siin sai siil vabaks lastud ning tegelane läks kohe asjakohaselt toimetama - tigusid sööma. Ikka šahh-šahh-šahh põõsastes edasi, krõmps-krõmps teokoda puruks ja mats-mats maitsev ökoloogiline e-ainetevaba teoliha makku. Šahh-šahh-šahh krõmps-krõmps mats-mats, šahh-šahh-šahh krõmps-krõmps mats-mats jne. Tubli loom!

Rääkisin ka kallimale uuest loomast, ta seepeale küsis, et kas loom on kodunenud, kui tihti ma teda toidan, joodan, karjamaal edasi tõstan ja lüpsan? Mõtle, kui tore on ennast töölt pausile küsida, et siilil lüpsiaeg! Jah. Seda ma hakkan tegema.

4 kommentaari:

Morgie ütles ...

Numpsik. Ja kui siilipojad tulevad, saad neile tõutunnistuse ka kaasa anda?

algusestpeale ütles ...

Meil on siin ka siilivana. Kas peaks nad kokku viima? Saaks ehk eriti peent tõugu järglased?

kaaren ütles ...

Kas ma teile tigusid tohin tuua? Nii 20 liitrit iga päev.

Lendav ütles ...

Lp. Kaaren, kui ma leian kusagilt vaba ja peremeheta siili, toon selle teile. On vähem bentsukulu.

Tigusid on meil omalgi küll ja veel, jagub mitmele siilile.