kolmapäev, 3. juuli 2013

Paluks midagi normaalsemat

Ma läksin siit puhkusele õudusega ja tagasi ei olnud lihtsam tulla - jube hunnik segadust ootas ees. Puhkuste andja on ka üsna koba (veel?) (ikka veel?) ja me saime koos läbi närida valesti sisestatud arvete rägastiku, mulle tundub, et lõpuks saime vist peaaegu õigeks. Ja tema sai lõpuks kodu poole teele. Aga ma tean, et see ei jää korda, et see jama hakkab korduma iga vahetus uuesti, ikka ja jälle. Nüüd tuli siia tööle veel üks uus - ma sain aru, et abiliseks, kui on rasked päevad jne. Oeh, täna oli esimest päeva letis ja ma püüdsin teda õpetada. 4 tunni pärast oli tal juhe lõplikult koos ja ta läks ära, homme pidi tagasi õppima tulema. Mina aga sain selle käigus süvendatult aru, kui jabur see kõik on, mida ma siin tegema pean...

Kusagil kunagi kirjutasin sellest tööst, et inimesed on toredad. Jah, siiamaani on, aga kuna meil on õnnestunud suurendada klientide voolu, siis napate hulk on samamoodi proportsionaalselt kasvanud.

Töökaaslaste hulgas on ka järjest rohkem närvidele käivat - mõni uus isik, mõni vana kolleegi harjumus (mis töökoormuse suurenedes lausa tööd segab) jne jne. Parimad kolleegid on siit sabad seljas jalga lasknud, kahjuks sama häid asemikke pole leidunud. Nüüd rabati meid uue arvutiga, mis on küll kiire, enam ei sure ja ei viska pilti suvalisel ajal tasku, aga see-eest on see jäledate uute programmidega, kõik uue väljanägemisega ikoonid, valedel kohtadel. Tänane päev tipnes sellega, et ma ei osanud kirjas saadetud exeli tabelit mitte kuidagi välja printida - seda kohta lihtsalt ei ole! Siis tuli ülemus ja aitas majutusplaani lõpuks paberile saada, aga ma siiski ei mõista, miks peab kõik iga natukese aja tagant täiesti ümber muutma, nagu peaks iga paari kuu tagant uue keele ära õppima ja selles kohe rääkima hakkama! Andke armu... Ja nüüd on siis selge, et kui me uuest aastast Tehvandi alla läheme, tuleb jälle uus broneerimis- ja raamatupidamisprogramm. Õudus ei lõpe.

Kuna talvel olime osalise koormusega, on puhkuserahad ka praktiliselt olematud. Viimase 2 nädala eest sain 127.-. Nuta või naera. Jah, kui arvutuskäiku vaadata, on kõik õige, pealegi olin sel kuul juba palka ka saanud ja puhkuserahast läks tulumaks täiega maha, aga ikkagi väga hale lugu.

Ma tulin siia tööle ja see oli siis omamoodi armas koht, küll omade probleemidega, aga siiski õhkkonna poolest soe ja inimlik. See soojus ja inimlikkus on siit viimasel aastal jubeda kiirusega haihtunud. Me oleme nüüd "euro" või vähemalt püüame sinnapoole. Läikiv pealispind ja tühi sisu ning lõputus koguses mõttetusi.

Kõigi nende "uuenduste" ja muude mõttetuste ning napakate klientide kogusumma on igatahes selline, et mul tuleb hirm, kui mõtlen, et pean jälle tööle minema. Ja mul tuleb hirm, kui ma vaatan kalendrist, millised tööpäevad graafikus ees on ootamas. Mul tuleb hirm, kui ma pean kirjadele vastama, sest ma ei tea enam, mida vastata. Ma ei tea isegi enam, kelle käest abi küsida. Ja kogu aeg on midagi valesti tehtud, kogu aeg on mingi jube infotõke, ülebroneerimised, erisoovid ja nende soovide pidevad ümbermuutmised, nii et ma ei saa enam ööd ega mütsi aru, mis mu ümber toimub ja mis minult veel saada tahetakse.

Paluks midagi normaalsemat. Ma ei taha enam.

---

Vaatan, et ma ei ole viimasel ajal peale töö üle vigisemise siia midagi muud kirjutanudki. Ikka vahel mõtlen, et äkki on asi minus? Aga kui viimase aasta jooksul on kolm kolleegi lahkunud (ja üks andis küll lahkumisavalduse sisse, aga siis ikka loobus ja nüüd kahetseb ja teine loodab veel viimased 2 aastat pensionini venitada ning mõlemad töömehed plaanivad sügisel korralisele pensionile jääda, kohe kui sünnipäev möödas), siis ei ole vist ikka ainult minu üksildane ving.

Vastseliinas pehmest pärnapuust nägu urgitsedes sain aru, kui väga olen seda sorti eneseväljendusest puudust tundnud, kuivõrd vale on istuda mingil töökohal ainult sellepärast, et "peab". Sobituma mingitesse ettekirjutatud mallidesse, rabeleda nii et nina verel ja kõrvadest ajab tossu välja, pingutada ennast euronormidesse, olla väike mõttetu mutrike mõttetus masinavärgis. Ja ma ei ole ju seda mõõtu mutter isegi mitte. Treilaastud lendavad, aga ma ei taha ikka sobida. Annaks päevapealt avalduse sisse, aga millest ma üüri maksma hakkan...? Ja süüa ja lapsi kasvatada ja talvekütet... Orja elu.

5 kommentaari:

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Õpi kutsekas sessioonõppe vormis meelepärane amet selgeks ja hakka sellega teenima. Kõige hullem ongi teha sellist tööd nagu kirjeldasid. Mul on samad kogemused.

Morgie ütles ...

Aa, teil on seal uus vinndõuus ja oh-viss???
Kui sa viitsid - aga selleks peab olema entusiasmi, mida sul vist ei ole - siis youtubes on selle kasutamise kohta juhendeid. Pane juutuubi otsingusse office 2013 (või misiganes versioon sul on, võib ka 2010 olla) tutorial ja vaata ilusaid värvilisi videoid.
nt see: https://www.youtube.com/watch?v=9URrD_A5_HQ

Kui tahad, võid aegajalt mulle ka helistada, mul õde niikuinii kogu aeg helistab. ;)

Ma vihkasin uue kujundusega oh-vissi päris kaua, aga kui käppa sain, siis häbi öeldagi.. nüüd vist hakkab meeldima ka.

Lendav ütles ...

Mina ei tea, kas see on oh-viss või -vuss. Ma ei saa sellest üldse midagi aru. Ma tahan, et programme iga natukese aja tagant ümber ei vahetataks! Vaevalt jõuab eelmisega ära harjuda, kohe muudame ümber! Milleks?

Morgie ütles ...

Noh... uuem on edevam. Ja saab jälle raha küsida kliendilt. Onjö.

Lendav ütles ...

Täiendus: veel üks kolleeg andis eile lahkumisavalduse sisse. Lähevad nagu rotid uppuvalt... Ja kes mina olen? Kui elada tahan, siis rott.

Aga Morgiele vastan, et klient ei taha uut. Tegelikult ma vist ei ole klient, ma olen ainult kasutaja... Klient on ikka see, kes maksab... Või programmi välja valib ja masinasse söödab... Oeh, mingeid õigusi mul pole, võin ainult saba seljas jalga lasta.