Pühapäev, 7. juuli 2013

Pildikesi päevast ja ööst

Narva pataljoni kokkutulek. Tuleb üks vanem hiiglasuure kuldkõrvarõngaga mees leti taha ja vaatab kelmika muigega otsa. Siis ütleb. Te olete julge naine. Mis? mõtlen mina. Need pildid seal saalis, ilus jah... ütleb mees. Kas need tühjad kiirgavad taustad ongi nii mõeldud? küsib. Ma ei tea, ma olin ainult modell...

Meil on nimelt saalis väike näitus Mari maalidest, 8 pilti, mina olen kolmel, ühel neist üsna äratuntav.

---

Hommik. Tatsab ringi vara ärganud taat, organiseerib helirünnakut. Eelmisel aastal terroriseeris ta mind pikalt  mingite iidvanade õekeste omaloodud laulude kogumikuga. Ühendas oma aparaadid ja kassetid-või-plaadid telekaga ja käis seda süsteemi regulaarselt taaskäivitamas ja heli järjest kõvemaks keeramas, kui ring jälle peale sai. Nüüd ma juba lootsin - uus telekas, ta ei saanud ise asju kokku ühendatud, aga siis tuli keegi noorem appi ja terror juba käib. Õnneks on tal seekord vist rohkem erinevat materjali, ehk ei lähe vähemalt kordamisele... Hetkel on vanad sõjalaulud, neil pole väga vigagi. Nii pikk, nii pikk on võitlejal... kui pikk? :P

---

Vanad sõjamehed ja nende sugulased ning sõbrad. Enamasti kuidagi militaarse olekuga. Mulle selgitati, et klubisse ei võeta vastu mitte iga juhuslikku tolgust. Vaatasin siis põhjalikumalt - peaaegu kõigil noorematel klubiliikmetel on tätoveeringud. Kas see on eeltingimus klubisse pääsemiseks :) ? Igatahes ilusad ja peened tätoveeringud, stiililiselt ka sarnased. Või tehakse need klubisse vastu võtmisel? Ahh, kui põnev! Mu tädimees oli ka Narva pataljoni liige, kas minul oleks eelis sisse astumisel? Ei, tegelikult see mind päriselt ei huvita. Kõrvalt võib ju natuke piiluda, aga süvendatult - tänan, ei. Sellegipoolest, mõtle, kui põnev, justkui salaselts. Keda see sõda ikka nii väga huvitada saab (mind näiteks küll ei huvita), kes teab, mille jaoks nad tegelikult siin kahekümne esimest korda siin kogunesid? Põnev-põnev. Sellest saaks romaani kirjutada, võibolla kriminaalromaani, võibolla midagi muud. Midagi stiilis "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Soovitan, täitsa muhe lugemine oli. Oih, meelde tuli, ma olen seda siin juba kunagi soovitanud.

---

Kuldse kõrvarõngaga mees - selgus, et mootorrattur - kutsus sõitma, reklaamis välja teispäevase Kihnu reisi ja tundis lõpuks huvi ka perekonnaseisu kohta. Vastasin, et vaskne abielu ja näitasin vasest sõrmust sõrmes. Kutt mõtles viis sekundit, siis hakkas kõva häälega naerma. Et nagu on ja nagu ei ole ka? Jah, kuidas võtta, kustpoolt vaadata, vastasin. Et süda on kinni. Aga kõik muu on vaba või, küsis. Südametunnistuse järgi, vastasin. Mees muigas ja läks ära.

---

Otsin nagu lollakas täna algava laagri varasemaid kirju, avastasin õudusega, et kõik kirjad, mis on vanemad kui 1,5 kuud, on  arvatavasti seoses arvuti vahetusega postkastist kadunud. Milles me õieti kokku leppisimegi? Läbirääkimised on ju pool aastat käinud...?

---

Laager on sees. Sahmivad hullunult ringi, viimased ettevalmistused, kohe on söögiaeg tulemas. Omamoodi laager, lastele ei ole lubatud midagi letist müüa ja ka wifi parooli mitte anda. Õigupoolest pidid nad siia tulles kõik tehnika maha jätma (ei tea, kas telefon ikka oli lubatud kaasa võtta?). Söövad ajurveda toitu, teevad joogat, mätsivad savi jne. Eks näis, kuidas neil asjad kulgevad, ma saan neid veel näha - terve nädala on nad siin.

Vahetuse lõpuni on veel üle 6 tunni, juba tahaks minema. Olen eile õhtust siin. Meil on küll nüüd ametlikult 12-tunnised vahetused, aga mul oli vaja ümber vahetada ja muudmoodi ei saanud, seekord siis õhtust õhtuni 24.

Militaristlik nostalgiline muusika on asendunud 50 lapse sädinaga, enamasti venekeelse heliga. Tahan koju magama.

---

Mulle anti laagritoitu - makarone sojakastme ja salatiga. Pole väga viga, kõlbab süüa küll, vastu ei aja ja hamba alt minema ei jookse. Soja on pisut harjumatu maitsega (või on see kurkum või veel midagi, mida maitsestamiseks on kasutatud). Lapsed müdistavad üleval saalis. All on peaagu vaikus. Õndsus! Koju magama tahan ikka.

---

Täna on õige kõvasti lööki olnud. Nüüd käis siin meie kriminaal, kes ÜKT tunde teeb, tuli õhtul siia, liimerdas mööda letiäärt, ajas alkoholiaure, ütles, et keelt kõrva ei aja, aga hirmsasti tahaks mulle midagi välja teha ja et mul on ennekuulmatult ilusad silmad ja et kas mul juba on keegi? Jah. On küll.

Uskumatu päev.

Kommentaare ei ole: