pühapäev, 21. aprill 2013

Karsumm!

Esimene ujumine tehtud. Viimastel aastatel olen ikka üsna vara vette saanud (aprilli viimased või mai esimesed päevad), aga selle aasta soe ja varane kevad kiskus juba eile, 20.aprillil Elva jõe kuumadesse voogudesse hullama. See on rekord.

Lugu ise oli nii, et mulle pakuti võimalust osaleda kanuumatkal. Otsisin endale kaaslase (Mari) ja - jõele! Kanuu oli - nagu Mari tabavalt kirjeldas - külmkapp, mis on meie kitsa ja käänulise jõe jaoks liiga pikk ja raskesti manööverdatav. Ja mul on jalgrattasõidust loll komme ennast kurvis kallutada (mis selles ebakindlas kanuu-kapis ei ole kõige targem mõte). Esialgu saime üsna kenasti hakkama, otsisime mööda luha jõge taga ja mõni kord saime isegi pihta. Üks kanuu seltskonnast käis ümber juba esimesel veerandil. Sahmisime edasi, saabusime Elva linna piiridesse, jõgi ei lainetanud enam järvelaadselt vaid hakkas tasapisi ühte kiirevoolulisse sängi koonduma. Möödusime mitmest sillast, küll alt, küll kõrvalt. Kõige lahkem sild oli raudteesilla kõrval olev jalakäijate sild, see, mis Peedu kergliiklusteed kannab, teate küll. See oli tihedate sammaste otsa pandud ja me panime ühele sambale otsa, paat läks risti, jõgi ründas küljelt - jaaa - erakordselt aeglaselt mööduvate sekundite jooksul  - kummuli! Hurraaa! Kõigepealt võttis külmašokk hinge kinni, mul oli terve sekund tunne, et olen vee all. Siis jõudis kohale, et ma ei pea pinnale rabelema, mul on ju vest seljas. Kummikud olid number suured ja kadusid jalast. Rabelesime kaldale, naersime nagu loomad, instruktor kutsus meile raudtee ülesõidukohale auto järgi (küll me olime targad, et oma vettkartvaid vidinaid matkale kaasa ei võtnud!). Mina kiitsin, et küll on hea, mul kaks paari sokke jalas. Mispärast, küsis kutt. No siis on pehmem astuda, autoni on oma paarsada meetrit. Instruktor jätkas jõematka, meie paterdasime kohtumispaigale, auto tuli, vedas meid lasketiiru, kus meid ootas köetud saun...

Kevad on käes.






Siin me suplesimegi. Pilt on pärit killuvabrikust.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

juba vanad indiaanlased tuhandeid aastaid tagasi sõitsid kappidega mööda jõgesid, see on yks väärt vana oskus ja traditsioon.
2. nägin eile veokat tumedate ja halli(tanu)te haabjatega, hooaeg on käivitunud. Aga kummipaatijaid Elva jõe meie osas veel pole, kylma kardavad!
3. Milleks paat, kui võib ujuda?
Trv, K.

Lendav ütles ...

Minu lemmikujuvvahend on siiski traditsiooniline päris kummist vene kummipaat, mitte kapp. See on ilusti nagu pannkook vee küljes kinni, ei lähe kallutamise peale naljalt ümber ega midagi.

Kas keegi teab, kust võiks saada päris kummipaadi? Ma neid PVC-asju ei taha. Mõni aasta tagasi tõi Magaziini pood Võrru paate venemaalt, aga nemad sellega enam ei tegele...

kaaren ütles ...

Varem oli vene päritolu kummikaid võimalik osta tartu turu peal olevates vene kraami putkadest, praegu pole kindel, kas nemadki äkki kummi asemel pvc-d ei paku. Ainus võimalus kohale minna ja võimalusel katsuda. Või lasta tuttavatel rekkajuhtidel venemaalt tuua.