neljapäev, 28. märts 2013

Lugeja

Rentsi ja Mad Maxi juures on on toredad kaklused lahti. Et kas lugeda raamatuid või mitte, millest on sujuvalt edasi arenenud madin ülikooli mõttetuse teemal.

Mina võin ennast täiega maha kanda. Ülikool jäi küll minu poolt läbi käimata, kuigi ma seal 6 aastat nimekirjas olin, omamoodi saavutus - ma ei teinud isegi ühtki eksamit selle aja jooksul. Aga raamatuid olen lugenud... ma ei tea kui palju. Palju. Ja mis ma sellest kasu olen saanud? Puhas raisatud aeg - ühtki füüsilist muutust pole lugemine mu elus esile kutsunud. Isegi hiirt pole suutnud raamatuga surnuks visata (olen proovinud). Ei ole ma läinud raamatute lugemisest paksemaks ega kõhnemaks, nina pole pikemaks kasvanud (ausalt, see on sünnipärast juba nii pikk!) ega midagi. Rääkimata lihaste kasvust või löögi teravusest...

Samas olen raamatute abil suutnud hulga aega surnuks lüüa, seda on ellu jäänud hiirega võrreldes kenake hulk. Olen hulk aastaid suutnud hoiduda teleka orjamisest ja koledatest unenägudest - filmid tulevad unenägudesse, raamatutegelased enamasti mitte. Olen ühes raamatukoguhoidjas hea sõbranna leidnud (see vist ikka ei kvalifitseeru Maxi kriteeriumide järgi plusspoolele?). Võibolla lepitab Maxi ka see, et olen raamatutest saadud juhiste abil näiteks seentega lõnga värvinud. See on ju ometi füüsiline muutus? Või on see liiga tühine? Ehk isegi kahjulik? Seda aega oleks ju saanud väga eduliselt hoopis ragulkade valmistamiseks või vibulaskmise harjutamiseks kasutada. Et kui maailmalõpp juba ükskord tuleb, siis on mõttekas olla igati varustatud ja osav. Kellele neid totakaid seenelõngu ikka vaja on?

Siia on nüüd ilus üles tähendada viimase aja lemmikud:


Sundisin koguni oma vana vaest ema seda lugema.





Vot seda raamatut soovitaks isegi Mad Maxile. Nii mõnus ja silmaringi avardav lugemine. Üldse on Stefan Kleinil ilmunud ka eesti keeles mitu hääd raamatut. Näiteks see:


Ja veel üks äärmiselt totra pealkirjaga (ime, et ma ta üldse raamatukogu riiulilt kätte võtsin), kuid ootamatult sisukas raamat:


Üks varasem lemmik, mis vaimu meeldivalt kõditas ja mille lausa endale ostsin, et seda kunagi veel lugeda ja loodetavasti hoopis uutmoodi mõista:


Natuke ajalugu (koolis seda ei õpetata!):



Ja nüüd üks imetore juturaamat, selline, mille ostaks iga kell, kui ainult kusagilt osta oleks, sest see on väärt korduvat lugemist, kohaliku raamatukogu eksemplar on juba üsna ribadeks:
Lummav vabasurmasõit
Kuna pilt on pisike, lisan ka autori ja raamat pealkirja: Arto Paasilinna, Lummav vabasurmasõit. Kingi see mulle ja oled eluaeg mu parim sõber!

Raamatukogu on minu teine kodu. Ma ei jaksaks iial kõiki huvitavaid raamatuid koju osta, aga lugeda ma armastan. Vahel, jah, olen tabanud, et loen ainult lugemise pärast - loen, mõtlen, et päris head mõtted ja soovitused-õpetused, aga järgima neid ei jõua hakata, sest kohe on vaja uus raamat kätte võtta ja siis kohe järgmine ja järgmine... Puhas ajaraisk. Mis sellest suurest lugemusest siis kasu on? Mis kasu on mul näiteks teadmisest, et taim suudab eristada sinist ja punast, tajub lõhnu, et taimel on mälu, aga kõrvakuulmist siiski pole? Mis kasu on mul teadmisest, mida serotoniini või dopamiini puudus inimesega teeb ja kuidas toimivad peegelneuronid? Või et Fair Isle kampsunimustrid on suurelt osalt Eesti kindakirjadest pärit. Ja et leedulased koovad traditsiooniliselt teistsuguste võtetega, kui eestlased ja lätlased.

Kurivaim, mu suurest lugemusest ei ole isegi komade õigetesse paikadesse tulistamisel abi!

Siia lõppu on imetore riputada Mad Maxi (kes äärmiselt suure tõenäosusega siia blogisse iial ei satu) rõõmuks ainukese loetava naisteka kaanepilt:

Küsisin seda kellegi soovitusel, mille peale raamatukoguhoidjast sõbranna kulmud kõrgeks kauniks kaareks kerkisid ja ta siiralt imestas: hulluks oled läinud või? No ma ikka võtsin selle ja ei kahetse.

Ei suuda veel lõpetada. Meenus raamat lapsepõlvest, mis, ma usun, on muutnud mu maailma:

Ja teine, mida lugesin ikka ja jälle, ikka ja jälle:

See on praegugi mu raamaturiiulis, köide pisut rebenenud, aga nii armas...

Need pole üldse ainukesed toredad raamatud. Ma olen ikka väga palju vahvaid raamatuid lugenud, kui viitsin, jätkan kunagi edaspidi seda loetelu.

9 kommentaari:

notsu ütles ...

Kuskohalt sa selle Mikita küll said? minu kogemust mööda müüdi see nii niuhti läbi, et polnud lootustki saada.

Lendav ütles ...

Sain Mikita kogunisti soodusega, siin oleks justkui veebis veel saadav: http://www.apollo.ee/metsik-lingvistika.html

Lendav ütles ...

Vaata siia ka: http://www.kriso.ee/metsik-lingvistika-sosinaid-kartulikummardajate-kulast-db-9789949422555i.html

notsu ütles ...

Apollo lehel ütleb saadavuse kohta "läbi müüdud".

Morgie ütles ...

Noh, minu meelest on see päris suur kasu, kui ennast masendununa tundes ei pea sa oma halva enesetunde süüd ajama naiste, emade, ühiskonna, jumala, päikesetormide, kuu, poliitilise olukorra või veel kellegi kaela, vaid saad mõelda: ahah, raisk, serotoniini on vähe. Mis teha? Sööge banaane ja seemneid, kodanikud! Ja kui sellepeale parem hakkab, siis see on, kui mitte füüsiline, siis vähemalt füsioloogiline muutus, onjö.

Ja kui inimesel om maailma asjadest avaram arusaam, siis minu meelest on sel inimesel tegelikult palju rohkem lootust olude muutudes ellu jääda, kui sel, kes visalt oma päästva okastraadikujutelma külge klammerdub.
Inimkond kui liik pole pool miljonit aastat kestnud mitte tänu relvadele ja okastraadile vaid tänu võimele koostööd teha.

Lendav ütles ...

Morgie viimane lause on otse raamatust "Andmise mõte".

Morgie ütles ...

Tegelt ma pole seda raamatut ise lugenud, aga küllap see ongi universaalne idee.

Anonüümne ütles ...

See viimane universaalne mõte koostöö kohta jagan ka mina absoluutselt, kuna elu jooksul on kogunenud väga palju tõestusmaterjali, nii negatiivset kui positiivset (seda viimast siiski kahetsusväärselt vähe).
Veel yx mõte - inimese haridustase, tema võime probleeme säästvalt ja edukalt lahendada ning isu raamatuid lugeda on lahutamatult seotud kui yhe võrrandi 3 erinevat, aga vältimatut koostisosa. Ma ei ole nõus mitte kellegagi, kes väidab, et raamatutest kasu pole - kui kellelegi (nt mulle) nt eneseabiraamatud ei sobi (no et nagu liiga universaalsed tõed, normaalne teistega arvestav inimene peaks yht-teist ka ise taipama ja analyysida suutma, kuna inimene on siiski kõigest looduse insenerisaavutus, mitte midagi mystilist ja hoomamatut, mida jagavad yksnes vähesed väljavalitud) - no siis on ju olemas ka käsiraamatud puitehitiste restaureerimise, loodusvärvide segamise, õmblemise, traktorijuhtimise, raamatupidamise, seenekorjamise ja mille iganes kohta! Nii et igayks leiab endale oma!.
Ja veel - palun mitte isiklikult võtta mu v'idet mõnede raamatute lugemise väidetava kergluse vms kohta. Enamasti loevad inimesed mitte selleks, et õppida, vaid selleks, et hinge kosutada ja meelt ravitseda. Ka käsiraamatuid ja õpikuid. Siinkohal ma ei jaga absoluutselt Rein Langi radikaalseid kultuuritaseme tõstmise ideid, nt pehmekaanelise ajaviitekirjanduse likvideerimise ja rahva kirjandusklassikuid lugema sundimise kohta - kui eluaeg rumalat beibe/jorsielu elanud inimesed hakkavad vanemas eas lugema kasvõi krimkasid v armastusromaane, siis see on ainult hea. Sest ka neis on terake tarkust (Samas, kõmuajakirjandusest on ainult kahju). Hoopis noored on vaja rohkem lugema panna ja ikka rohkem kui aint 9GAG pildiallkirju v uudistepealkirju, sest silpide peal kasvanud lugeja paksemat kirjandust seedida ei suuda.
Trv, K.

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Minu õde just hiljuti sai romaaniga maha, soovitan väga: http://www.apollo.ee/vaimude-jaam.html