teisipäev, 19. märts 2013

Minu elu


      
 
                                                                                                                                                                                                     
Stefano Barone - Minimalaction

Kas pole kena, alguses nagu polekski midagi, mõnel kärsitul võib lausa igav hakata. Ja siis nokib peaaegu märkamatult kõlasid ja klõbinaid juurde. Kuni... 

Vot nii ma elangi*. 

Kõige rohkem meeldib mulle selle loo juures igasuguse melanhoolia puudumine, nii mõnusalt neutraalne lugu. Olen pikki aastaid armastanud nostalgilist ja kurvemapoolset muusikat, nüüd olen juba mõnda aega staadiumis, kus ei kannata nukraid ja hingekriipivaid muusikapalu silmaotsaski. Ja nii raske on leida midagi, mis oleks ühtlasi sügav (ehk isegi meditatiivne), aga ei läheks sealjuures ülemäärasesse minoori. Trummimuusika on üldiselt üsna kindla peale minek, aga vahel tahaks siiski ka mingeid meloodiaid, ega trummegi igavesti järjest kuulata ei jaksa.

On ju armas?

*Kirjutada pole justkui millestki. Samas on ütlemata huvitav ja tegus aeg. Nüüd on siis kindel, et mai alguses tulevad puupäevad, helistasin mehi läbi, mõni hakkas telefoni otsas rõõmust vist lausa hüppama. Massaažilaud on ka ärklitoakesse üles pandud ja ajan sõprade-tuttavate peal kätt soojaks. Raha pole siiani võtnud, see-eest tuuakse mulle mett, kooki, moosi ja seeni. Aeglaselt, kuid vältimatult läheneb aeg, kui mul on majas hulgaliselt kohvipakke, kanamune, šokolaadikarpe ja kuhjade viisi villasokke, nii et ei pea talveks enam saapaidki jalga panema. Ei tea kah. Tegelikult on mul plaan edaspidi ikka siin töö juures mõnda ruumi tööks kasutada, ärklituppa päris kõiki kliente ei julge vedada. Aga siin ma villasokkides ei arvelda - sokisäärega ju ruumi renti ei maksa...

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sokid on meie kliimas hädavajalikud! Sinu ülemus peaks olema õnnelik, kui keegi käsitsi kootud sokkidega renti maksab:)

Anonüümne ütles ...

Vaadake, prouased väikeettevõtjad, meie riigis läheb ´paksudel rahaga järjest kitsamaks, ja nad hakkavad peagi meid, naisi ja lapsi e väikeettevõtjaid, kellel pole rahaliselt võimalik JOKK-skeeme joonistada, koorima. Siis tuleb kõne alla olukord, kus villasokkides ja kodumoosis arveldada ei saa. Sest väljamaa luksusautode myyjad lihtsalt EI tarvita siukesi tooteid, nemad vajavad rahha. Ja meie peame Paksu- ja Lolliameti valvsa pilgu all hakkama oma kaupa realiseerima, kõike yle pangaarvete liigutades ning esitades korrektse raamatupidamise, ja vajadusel tasudes ka kõiksugu riigimakse. Minul on hea, lähematel aastatel tegelen ainult asutamiskulude ja ärikahjumi minimeerimisega, ilmselt ei saa ma iseendalegi palka maksta - raha ei jätku, aga need, kellel taolisi muresid, nagu kaubikunärakas, töökoja vare, tehnika jm hooldamine ja kokkukraapimine jms pole, peavad hakkama kasumilt makse maksma, sest omaenda eluspysimise kulud on teatavasti maksustatud ja eluspysimine on äritulu. Väikeettevõtjad, olge valvsad!
Kaaren, ärikyynik

konn, lendav konn ütles ...

Kui sa masseerimislaua päälinna läheduses üles lööksid, oleks mul kohe mitu lamajat sokutada. Mõtleks gastrollide peale?:) Ehk ostaks keegi mõne puusliku ka!