kolmapäev, 13. märts 2013

.

Täna on üle kuu aja esimest korda jälle tunne, et maailm mu ümber (või mina maailmas) on paika loksunud. Kõik see aeg olen olnud poolsegane, ise seda (loodetavasti enamasti edukalt) varjates. Esimene päev, kui suvalised pisiasjad ja eelkõige iseenda mõtted nutma ei aja.

Päike paistab päeviti päris kenasti. Öine külmetamine võiks ka ometi otsa saada, saaks lillikesigi näha. Ja liblikaid. Ei suuda enam päeviti majas olla, välja kisub. Kassid mauravad, linnud röögivad üksteisevõidu pulmalaule ja mina ei suuda päiksepaistest välja jääda. Kevad.

5 kommentaari:

algusestpeale ütles ...

Meie aknal vahel ukerdas ükspäev must punaste täppidega Lepatriinu. Sel aastal tuleb täpiline suvi:)

Morgie ütles ...

Mul on küll veel talveuni täiega.

viidik ütles ...

Minu metsa sees pole veel kevadest haisugi. Kui päeval linnas täiega sulatab ja ujutab, siis minul on samal ajal Arktika.

Millas siis veel need lillikesed sinna jõuavad?

Anonüümne ütles ...

Päike on vinge, aga meenutab minu lapsepõlve 70-te veebruaripäikesi, elik talve jätku.
Aga teatavasti on Jumal praegu hõivatud paavstivalimistega ja saab ehk alles uuel nädalal j'lle normaalselt ilma tegema hakata.
Kaaren, Taevaste Lukksepp.

Lendav ütles ...

Paavst on valitud. Nüüd võiks Taevaisa ometi ükskord ilma tegemise juurde tagasi pöörduda! Plusskraade võiks päevase ajal kõvasti rohkem olla, aitab küll sellest külmutamisest!