Oeh

Lubasin midagi kirjutada, kui tööle tulen. Aga ega eriti midagi kirjutada ei ole. Ainult frustratsioon sellest, et ma saan pisut üle 2 nädala töölt ära olla ja juba on kõik nii pea peale keeratud, et ei saa ööd ega mütsi aru! Hulk võtmeid on kadunud või valedesse kohtadesse topitud-unustatud, ühele homsele seltskonnale tellitud mitu erinevat toitlustajat suppi tooma, märkmeid kribitakse tillukesse kalendermärkmikusse, ilustatakse suure hulga segavate nooltega (sest õige päeva juurde ei mahu enam kirjutama), mis sest, et arvutis on kalendrisse võimalik lõputus koguses infot trükkida ja käekirjast ma parem ei räägigi... Ütlesin ülearusele supitoojale ära, see vahutas natuke, aga mis parata. Lugesin neid segaseid märkmejupikesi, kaevasin arvutis, küsitlesin oletatavalt teadlikke inimesi, helistasin ja lõpuks, lõunaks, sain enam-vähem asja korda. Vist. Ma loodan. Oeh.

Peale selle ei olnud meie ülemused jõudnud ühisele arusaamisele, et kütteperiood võiks alanud olla (kütja tegutseb ainult käsu peale). Lõuna ajal oli siin õpetajate päeva puhul seminar - algul laskmised ja disc-golf, siis qigong. Viimases hädas aeti välja gaasikahur (või mis ta õige nimi ongi), aeti ruum sooja ja hingematvat gaasihaisu täis. Koolitujad ise tegelesid alles laskmiste ja muude välitegevustega. Koolitaja, kes ruumi ette valmistas, tõstis lärmi. Siis hakati tuulutama. Oeh. Lõpuks andsin koolitujatele (ühe lähikooli õpetajad) villaseid tekke jalgade alla - õues olid varbad märjaks saanud... Kõige hullem oli aga minu jaoks see, kui meie vastne ülemus ütles, et küll nad lepivad, ega seal nii külm olegi. Koolitaja käis elektriradikaid vms küsimas, mille peale mehike siseringis ütles - ei anna kahte - ega nad niikuinii aru ei saa, et see üks ainult poole võimsusega töötab...! No ma ei tea. Kõige arvelt ikka ei saa kokku hoida. Kui inimesed tulevad märjast õuest ja neid ootab rõske saal, kus nad ka just väga aktiivselt ei liigu, siis on neil külm ja - teine kord nad lihtsalt ei tule siia tagasi. Ja mis jutt see on, et ei saa aru?! Üks kuramuse juhataja ei tohiks pidada oma klienti purulolliks!

Mõnes mõttes on täitsa hea peale puhkust tööl olla - see on minu jaoks omamoodi sümpaatne koht, ma ei oskaks seda hetkel ühegi teise koha vastu vahetada. Kui ainult mõni siin peast nii sportlane poleks. Aga noh, elame üle.

Kui juhataja ainult teaks, et ka meil siin õhtuti puhur laua all käib...!

Aga lõunapausi ma täna jälle ei saanud. Polnud lihtsalt kellegi käest küsida. Aga kuna mul majas ööbijaid pole, ainult viimased töömehed kämpingutes, kavatsen selle pausi uhkelt töö-ööst lõigata ja mõnuga magada!

---

Ma mõistan küll, et ei ole ilus oma töökaaslasi ja ülemusi niiviisi avalikult taga rääkida. Aga. Ma olen lihtsalt hämmelduses või õigemini jahmunud. Ja vaatamata korduvatele eelmistele selgitamistele ja arupärimistele ei ole ma kindel, et kallid kritiseeritud töökaaslased üldse aru saaksid, mille pärast ma igisen. Me elame erinevates universumites. Ja see, et me räägime sama keelt, on illusioon. Ausalt.

---

Loomulikult ei saa ma juba kord arvuti taha saanuna jätta kirjutamata ilmast. Kui te pole märganud, siis sel sügisel on ilusaid hommikust õhtuni kuldseid päevi kuidagi vähe olnud? Eksole, see oli ju oluline ja uus info? Eile jahmatas kass mind sellega, et tuli ise sülle magama. Vabatahtlikult. Muidu ta seda ei tee. Käib küll nühkimas, pai nurumas, paremal juhul ronib turjale (kraeks) või teki alla kaissu, aga sülle - ei iial! Ja nüüd siis niiviisi. Aga vana kassipidaja sõbranna ütles, et see ei saa tähendada muud, kui et ilm läheb külmaks. Ma nägin eile öösel oma surnud isa unes, see ainult kinnitab antud ilmateadet ja lisab sellele kõvasti vihma ja tuult. Nüüd te siis teate (mis te ilma minuta teeks?!).

---

Ja veel sündmusi. Käisin paar päeva tagasi Žanna juures, kus sai kokku segatud uus eeterlike õlide segu. Kuna ma olin täiskuust mõjutatuna "kergelt" hullumeelses meeleolus, sai segu õige ränk. Mulle tundub kuidagi meditsiiniline. Jõuline, võibolla pisut isegi julm. Žanna vaatas minu valitud pudelikesi, rehkendas peast nende spirituaalset koosmõju ja ütles: "Revolutsioon!". Jah. Kui te nüüd näete kusagil palja rinnaga naist lipuga vehkimas, siis see olengi mina. Torukübaraga mees ühel pool, baretiga tüüp teisel pool selja taga. Üle laipade. Ühe sokiga ja püksata mees minu ees - väga kirgline lugu. Täpselt mina!