esmaspäev, 1. oktoober 2012

Haldjaseened

10 päeva tagasi komistasin kena helesinise seene otsa. Sinivärvik. Seeneke jäi sinna, kus ta oli, aga mõte hakkas liikuma ja nüüdseks olen täiesti seenelõksu püütud. Olen korjanud korraliku kotitäie erinevaid sitaseeni ja nendega juba mitu vihti lõnga värvinud. Peale selle on antud tegevus viinud järjest maagilisemate kohtumisteni.

Mul oli peitsimiseks vaja mõnda kemikaali (maarjajääd, kui võimalik siis ka vask- või raudvitrioli jne...), läksin selle küsimusega kohalikku aiapoodi, kus ilmnes, et sedasorti asju pole enam ammu müüdud. See-eest oli seal juhuslik poekülastaja, kes oli 10 aastat tagasi Egiptusest toonud tüki maarjajääd ja see ootas siiamaani inimest, kes sellega midagi peale oskaks hakata! Uskumatu! Proua paistis mind hästi tundvat, minule aga ei meenunud kuidagi, kus ja mis asjaoludel me oleme kohtunud...? Noh, Elva on väike linn ja vanemate kaudu võivad mind päris paljud teada. Vaskvitrioli sain samal õhtul aiandushuvilise sõbranna käest. Köök haises seente keetmisest pikalt, erinevates kausikestes keetsin erinevaid möginaid ja mul on juba 12 erinevat tooni lõngaproovi. Maagilised seened:) Nendest kootud mütsi võib pähe panna ainult raske loomingulise kriisi puhul, järelvaataja juuresolekul ja piiratud ajaks :)

Eile passisin ilma ja rabasin hetkelise sinise taeva puhul ema ja Lagle kaasa ning läksime Elva lähistele veel läbi käimata metsadesse luurele. Ilus oli, aga seeni oli vähe. Mõni üksik kukeseen, paar riisikat ja mõned nimetud sitaseened, millega ei anna ka värvida... Läksime ikka edasi ja edasi, kammisime suurepärasel vahelduval maastikul järjest tukakesi läbi. Üks mets oli õige eriline - muidu ilus - mändi ja kuuske, aga all ei olnud ühtki seent. Isegi sitaseeni mitte, ainult ühtlane jänesekapsavaip. Ja siis, täiesti ootamatult leidsime Laglega tagumisest metsanurgast terve kukeseeneringi! Mitte pooliku, mitte poolenisti korjatud, mitte sigade poolt tuhnitud, vaid täiesti terve! Ringi sees oli mõni üksik seen ka, aga väljaspool mitte ühtki. Korjasime haldjaseened kaasa, tänasime metsa ja haldjaid ja jätkasime teekonda.

Üks koht veel oli, kuhu tahtsin vaatama minna, tee äärne kutsuv tukake. Ema ja Lagle jäid autosse, jalad märjad ja väsinud. Aga mina läksin, murdsin 20 sammu läbi padriku ja leidsin hiidjämeda männi, mis kaugemale üldse ei olnud paistnud. Tirisin ema ja Lagle ka autost välja suursugust vanakest külastama. Kahekesi ulatasime kuidagimoodi ümbert kinni võtma, mis teeb tüve ümbermõõduks rinnakõrguselt ligi 3 meetrit. Vanuseks pakuks üle 200 aasta. See mänd oli seal nagu majakas mind kutsunud, ma juba ammu tundsin, ainult mõistuse järgi ei olnud aru saanud, miks ma sinna minna tahan (olen seda teed päris tihti sõitnud)? Nüüd ma siis tean - see mänd tõmbas mind.

Haldjaseened on praetud, panni sain pilgeni täis, naabrinaiselegi jagasin veel paar suurt peotäit.

Sügis.

4 kommentaari:

kaaren ütles ...

Ma armastab seeni ka.

Lendav ütles ...

Lisan veel, et sinivärvikuga ei anna tegelikult värvida, mis sest, et tal selline paljulubav nimi on. Värvi sain lõngale verkja vöödikuga (roosakas ja oranžikas) ja tundmatuks seeneks jääda sooviva seenega (kollakas ja rohekas). Tindik oli ka hoolimata paljulubavast määrimisest lõngale kinnitamatu...

Morgie ütles ...

Kukeseened....

Skarabeus ütles ...

Kahju, et sa seda mändi ei pildistanud.