reede, 26. oktoober 2012

Kildhaaval

Üks nädal lörtsivaba aega oleks veel vaja olnud... Aga noh. Millal see ilm enne minu tahtmist on teinud.

Lapin kiudhaaval ennast, kild killu järel, tera tera kõrvale, augud kinni. Lapsepõlve olen endast suured tükid maha jätnud, matkan ikka sinna ja tagasi, mälestustesse, mis ei ole isegi enam õieti minu omad, vaid ema juttudest teada... Käin ja korjan. Ei arvusta, ei püüa mõista põhjuseid. Lihtsalt toon killud ja niidijupid iseendast tagasi.

Kunagi on keegi siin kommentaariumis öelnud, et minul küll ei peaks olema lapsepõlves olnud mingeid traumasid, mis siiani elu mõjutada võiksid. Jah, üldiselt on mul olnud rahulik ja soe lapsepõlv. Õnnelik lapsepõlv. Ja eriti selle teadmise kõrval, et ma olen lapsena elanud üsna traumavabalt, tuleb välja üksikute hetkede mõju. Kunagi ei tea, kuidas võib mõjuda tunnike üksiolekut kolmeaastasele. Kunagi ei tea, kas pealekäratamine on nagu hane selga vesi või paneb midagi sees pikalt-pikalt käärima.

Minu noore elu vist kõige vapustavam sündmus oli see, mida ma ise ei mäleta, kuigi sellest vanusest on juba küllalt mälestusi. Mina olin vanavanemate juures lõunaunel, poolkurt vanaisa kuulas raadiot, ema-isa saagisid kreissaega väljas puid. Ühel hetkel tuli vanaisa välja ja ütles, et tulge no ometi appi! Mina olin ärganud, kes teab, millisest unenäost, küllap ei saanud aru, kus ma olen, raadio lõugas, igatahes olin saanud sellise šoki, et kaks päeva "olin ära", lõtv, apaatne, mõtestatud kõnet oli raske kätte saada. Arsti juures olid proovid näidanud tugevat põletikureaktsiooni, kahtlustati neeruvaagnapõletikku, aga ema ei lasknud mind haiglasse panna. Kolmandal päeval muutusin tasapisi normaalseks, proovidki olid jälle normis... Pisikene vahejuhtum pisikese kolmeaastasega.

Tugevad emotsioonid jätavad oma jälje, raja, rööpad, raudtee, mida mööda tunded edaspidigi kipuvad liikuma. Raudteelt ei olegi nii lihtne maha saada. Olen lapanud minevikku ja otsinud aega, kui ma olen olnud hirmuvaba, iseteadlik, julge. Ja ma olen sellest saanud kätte ainult väiksed virvendused kaheaastase mälust. Need esimesed on kõige terviklikumad, kõige komplekssemad mälestused üldse. Ma mäletan seda terviklikkuse tunnet ja taju avarust. Ja kuhu see kadus? Üsna varsti olin ma lihtsalt "hea laps" - sõnakuulelik, vaikne, leebe. Alati ära teenimas poolehoidu, tähelepanu ja tunnustust. Alles nüüd, üle 30 aasta hiljem, olen jälle saanud mõnedeks hetkedeks kätte selle tunde - terviklikkuse, kirjeldamatu rahu, iseteadlikkuse, ilma et ma oleksin pidanud seda kusagilt kerjama.

Kummaline tunne on teada, et mu mälus on auke, kuhu ma mingi nipiga ei ole ligi pääsenud. Ju siis pole päriselt vaja olnud. Ehk on nii paremgi.

Ma ei tea, kui palju on mind mõjutanud mingid sündmused ja kui palju sõltub mu enda iseloomust, olemusest. Aga see ei ole tegelikult tähtis. Peaasi, et ma siin ja praegu suudan elada ja sellest elust rõõmu tunda. Suudan olla koos ja suudan olla üksi, suudan usaldada ja armastada. Ja armastatud olla, loomulikult.

Maailm mu ümber keerab tasapisi teist külge ette. Iga päev nähes oma lapsi ei jõua ma ära imestada, kui suured nad juba on... Poiss hakkab tasapisi meheks saama ja tüdruk on üsna noore naise moodi. Kummaline. Ja ma ise? Kes olen mina selles muutuvas ajas?

Kas te teate, kus on kõige püham paik maailmas? Võtke seesamunegi välja-raamat, millest ma siin natuke kirjutasin ja lugege, kus juhtuvad kõige suuremad imed. Vot seal ma olengi.

2 kommentaari:

Morgie ütles ...

Kõik inimesed peavad läbi hirmude käima. Oluline on teada, et hirmust tulebki läbi minna, mitte poolele teele pidama jääda.

mustkaaren ütles ...

Me kanname oma lapsep6lve alati endaga kaasas. Ja see, mida me sealt armastame, kardame, mis meile j6udu annab v haigeks teeb, on igayhel alati erinev.
Lapsep6lvesst pole v6imalik yle saada ega 2ra unustada. Sellega saab ainult leppida ja hilisemast elust meeltparandavaid, ravivaid, kompenseerivaid ja sinuomamaailmaparandavaid osiseid k6rvale s2ttida.
Olen alati teadnud, et sa oled kuidagi 6rn ja peente graafiliste mustritega tydruk. Ma ei saa ega tohi meid omavahel v6rrelda, aga peab ytlema, et teatud v2lispidine kandilisus v6i mis iganes lollemehipeletav aines aitab kuritarvitajaid eemal hoida - 6rnade inimestega on lihtne manipuleerida. Tugevaks saamine aga on v2ga valus protsess.
Turvalist maailma Sulle.