pühapäev, 21. oktoober 2012

Huvitav või omapärane?

Murca kirjutas:

Tead, mida inimesed ütlevad kokkuvõtvaks tagasiside kommentaariks ja oma arvamuseks, kui neil on pea täiesti põhku täis ja täpselt null mõtet selle põhu sees. Nad ütlevad 'huvitav.'

Ütles, et inimesed väljendavad ükskõiksust sõnaga "huvitav". Võibolla tõesti. Võibolla püüavad nad selle sõna taha peita kimbatust, et midagi ei oska öelda...

Minu jaoks tähendab "huvitav", et ongi huvitav. Et ma loen seda raamatut ja mõtlen kaasa, et vaatan filmi ja see puudutab minus midagi, et tahaksin huvitava inimese kohta veel midagi teada saada, edasi suhelda.

Teine sõna mida tihti kasutatakse väga mitmetähenduslikult, on "omapärane". Väga omapärane toit, omapärane sisekujundus... Enamasti on see ütlemine negatiivse varjundiga. Väga omapärane toit, ma ei ole kindel, et ma seda kunagi enam proovida soovin... Mis tuletab meelde kohtumise ühe kena malbe pruunisilmse noore naisega, kelle kohta Mari pärast ütles, et ta on nagu romaanitegelane - selline naine, keda klassikalises romaanikirjelduses tihti kohtab. Väga naiselik naine. Mina selle peale kostsin, et mina, ka pruunisilmne, sinna küll ei küüni. Mina olen niiviisi vaadatuna see, kelle kohta parimal juhul öeldakse "omapärane". Mille peale Mari naeris ja ütles, et tolle naise kõrval olen ma peaaegu mees. Nojah, kõik sõltub sellest, kellega-millega võrrelda. Ma ise arvan, et ma olen rohkem nagu ikka naine :) See muidugi viib edasi küsimuseni, mis siis on normaalne ja mis normist erinev (ehk "omapärane"). Ja sellest edasi küsimuseni, kas normaalset kui sellist päriselt olemas ongi? Igaüks on isemoodi, kui meid kõiki (kõiki meie mõõdetavaid-hinnatavaid omadusi) kokku arvutada ja keskmine võtta, siis milline oleks päris normaalne keskmine inimene? Ma arvan, et ma ei tunne ühtki sellist.

Sõnad ja nende (all)tähendused. Huvitav.

Siia järgi on ilus kirjutada, et ma lugesin ühte huvitavat raamatut. "Väli" on raamatu pealkiri. Nii huvitav raamat oli, et ma lausa ostsin selle endale ka. Kuna see oli Elva raamatukokku sattunud kusagilt müstilistest kaugustest raamatukogudevahelise laenutuse kaudu, siis vaevalt ma seda enam teist korda kätte saaksin. Planeerimata kulutus, mis, ma loodan, leiab mitmekordset rõõmsat kasutust. Huvitav ja inspireeriv lugemisvara. Kui soovite, siis ka omapärane. Sõltub sellest, mida te lugema olete harjunud. Meeldiv on selle raamatu juures veel ka see, et kuigi kirjeldatakse vägagi peeneid katseid, on kirjanik suutnud selle niivõrd üldmõistetavasse kirja panna, et isegi mina, kes ma ei tea keemiast ega füüsikast tuhkagi, saan aru.

Peale selle on kantavaks saanud üks huvitav ja omapärane riideese - lasin pesumasinal seda mõnuga viltida, siis kiskusin niiskest peast selga - tulemus on imeline! Ei kotita enam seljas, on ühtlane, tihe ja triibudki pole enam nii teravad. Taskud on ikka veel tegemata. Voodriga ei hakka enam mässama - ilmagi on suurepärane ja kuulikindel.

Tihti, kui küsitakse, kuidas läheb, vastan: huvitav on, igav ei ole. Vana hiina needus olevat, et sa elaksid huvitavatel aegadel. Samas - igavatel aegadel elada oleks ju igav? Küllap siis teeks oma elu ise huvitavaks. See on inimesel juba loomuses.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ja s6na "huvitav" jpt v22rkohtlemist aitab 2ra hoida pisike sotsiopaatiamoment - sa kasutadki s6nu just sellisena, nagu nende kontextivaba p6hit2hendus on, mitte aga selleks, et s6nakasutamise abil kellenagi/millenagi n2ida. Viimased aastad on mind 6petanud m8la ja tiblomaatia asemel hinge6hku kokku hoidma (eriti head 6petajad on raske fyysiline t88 ja karmid olud) ning sedagi, et 6hupuhujad j22vad 6hupuhujatex, aga need, kelle s6nal on v2gi, suudavad s6naga maailmu liigutada.
Huvitav, kahtlemata:P

Anonüümne ütles ...

"See muidugi viib edasi küsimuseni, mis siis on normaalne ja mis normist erinev (ehk "omapärane"). Ja sellest edasi küsimuseni, kas normaalset kui sellist päriselt olemas ongi? Igaüks on isemoodi, kui meid kõiki (kõiki meie mõõdetavaid-hinnatavaid omadusi) kokku arvutada ja keskmine võtta, siis milline oleks päris normaalne keskmine inimene? Ma arvan, et ma ei tunne ühtki sellist."

Kahju, et siin pole võimalik "like"-nuppu vajutada...

Fideelia ütles ...

Vanasti liikus omapärane müüt, et naised on meestest igas mõttes alaväärsemad. Mees oli norm, naine oli väärareng, kõrvalekalle, Teine. 20. saj. algul kirjutas saksa "mõtleja" Otto Weininger, et isegi kõige mehelikum naine ei küüni ei vaimselt ega füüsiliselt kõige viletsama mehe tasemeni. Loodan, et tänapäeval see huvitav teooria enam poolehoidjaid ei leia ja et naine ei pea oma väärtuse tõstmiseks end mehelikumaks muutma. See mõte tuli mul, lugedes ridu, kus su sõber arvab, et sa oled ühe naisega võrreldes peaaegu mees.

Lendav ütles ...

Küsimus "mees, naine või lihtsalt inimene" tekkis meil siis, kui puukujusid tegema hakkasime. Masinad, müra, kõvad tahked materjalid, see ei ole naiselik valdkond. Samas tulemused võivad vägagi naiselikud olla - meheliku ja naiseliku käekirja vahel on tuntavad erinevused.

Väljanägemine kipub mul ka küllaltki kesksoost olema, eriti nägu. Vahet pole, kas pikkade või lühikeste juustega, ikka on kuidagi ebamäärane olek - eriti kummaline on vaadata fotosid sõbrannade seltsis - kaunis tütarlaps ja keegi sootu tema kõrval... Keha üle ma ei kurda, kõik laienemised ja kitsenemised on seal, kus nad olema peavad.

Mõtlemise eripäradest olen vist kusagil siin ka varem kirjutanud. Sellest, kuidas ma olen väga pikka aega tunnetanud ennast, kui lihtsalt inimest. Ma tean, et ma olen naissoost, aga ma ei tunne enamusega naistest soolist ühtekuuluvust. Aja jooksul on see küll muutunud, kui teismelisena ma ei tunnetanud enda sugu vaimses mõttes üldse, siis nüüd olen ma vähehaaval õppinud olema ka naine. Ja mitte tänu naistele, sest nendega ühisosa tihti puudub, vaid tänu meestele (eriti ühele mehele), kellega suheldes ma tajun erinevust.

Õnneks ei ela me enam selle sajandis, kus naised on ilmtingimata meestest vähem väärtuslikud. Kõigil on võimalus olla hinnatud ka lihtsalt inimesena.

Polaarne ja ääretult mitmekesine maailm :)

mustkaaren ütles ...

Te liigute kyllaltki intelligentsetes seltskondades - minule valmistab sageli tyli ja segadust asjaolu, et inimesed ootavad minult 6rnust, passiivsust, rumalust ja teenimisvalmidust, samas kui elu tegelikud vajadused n6uavad hoopis nn mehiseid omadusi, et eluga toime tulla ja mitte viletsuses virelda! Ka mu v2ljan2gemise yle ilgutakse ysna sageli, kuna ametite (ema, aednik, ehitaja, lukksepp, jne jne) t6ttu pean kandma nn meeste t88riietust ja ei ole lihtsalt v6imalik olla nn "ilus". See, mida loodus mulle kaasa andnud ei ole, on veel omaette teema:P
Vastik, aga t6si.
6nneks see mind enam eriti ei sega, sest elu n6uab keskendumist hoopis teistele asjadele kui traditsioonilised diskrimmi sisaldavad soo-omadused ja 21. saj kohaselt kellegi ees kunstlike eeliste n6udmine ainult soo,, rahvuse, nahav2rvi jne t6ttu on seadusega keelatud ja mul on 6igus ellele toetuda.
Vaat nii.

Fideelia ütles ...

Olen ka eluaeg end inimesena tundnud. Ajab närvi, kui keegi seletab, et "Ohhh, see mees (suure nokuga karvane tegelane) pani mind naisena tundma". Nagu ta ise poleks end võimeline defineerima vaid kõikvõimas jumala-sarnane mees peaks talle ütlema, mis soost ta on. Mul pole iial olnud vajadust suurelt ahvilt küsida, mis soost ma olen. :D