Aruanne

Niiviisi. Lubatud pilte ei saa veel üles panna, sest need on mul pisikeses karbikeses, mida see arvutijurakas ei taha loetavaks tunnistada. Aga mingisuguse ülevaate viimastest nädalatest saan siiski kirjutada, et teil ei tekiks arvamust, nagu ma oleksin kas surnud või talveunes olnud (hetkel õue vaadates tundub talveuni väga ahvatlev...).

Alustan siis algusest.

Kui ma varahommikul Mari juurde läksin, et teda tema kodinatega auto peale korjata, komplekteeris Mari ikka veel seljariideid (mul ei ole mitte midagi selga panna!). Selle peale kulus ainult veidi peale tunni, siis saime minema. Ilm, mida oli lubatud märga ja jõledat, oli veel märjem ja jõledam. Terve sõidu aeg. Raplas veel kaalusime võimalust, et veel ei ole hilja tagasi pöörata. Aga - tagasi me siiski ei pööranud, läbi paduvihma, kojameeste kriuksumise saatel, Varbolasse me lõpuks jõudsime. Ja vihm jäi järgi. Korraks veel tibutas, kui me just materjali välja valisime, aga see jäi ka viimaseks ähvarduseks. Ajasime telgi püsti, Kuklase külla, Sipelga tänavale, vanade naabrite kõrvale. Laotasin täispuhutava madratsi telki ja siis me puhusime (pumpa muidugi meil polnud). Kordamööda. Kõigest hingest. Jube naljakas. Enrico jalutas mööda ja küsis, kas me puhume telki täis? Et siis ei tohiks ju ust lahti hoida, läheb jälle tühjaks?

Jagasime Mariga pärnapalki, mõtlesime, sõime, vaatasime, mis teised teevad, mõtlesime, kavandasime, sõime, koorisime oma pakujuppe, mõtlesime, sõime. Mina jõudsin juba ka saagimisega alustada. Õhtuks olin ma nii ennekuulmatult väsinud, et kui teised istusid lõkke äärde trummi lööma, laulma ja lobajuttu ajama, läksin mina magama... Villased sokid jalga ja kampsun selga...

Hommik oli õhtust targem. Peldik ei olnud üle valli lähemale tulnud, unine inimene pidi, põis hellalt kätel, üle libeda paekivivalli matkama. Vastu tuli (jälle) Enrico, kellele ma oma muret kurtsin. Enrico pakkus välja, et peldikule võiks ju rattad alla panna? Nagu kiviheitemasinale? Vanad ründerelvad linnuses (kiviheitemasin jms) on juba üsna kõdunenud, need võiks ju asendada ründepeldikuga! Ideel, tuleb tunnistada, on jumet. Sel korral me tegudeni siiski ei jõudnud.

Järgnes tegus saagimise-, mõtlemise-, suhtlemise- ja söömise päev. Mari tegi magaja, kuju nimeks unenägu. Kägaras maas lamav naine, modelliks esimene ettejuhtuv - seega mina. Peale söömist on ikka väga raske kägarasse tõmmata, kopsudele ei jää üldse ruumi... Modelli elu ei ole kerge...

Ise tegin draakoni. Naissoost. Ajendiks oli unenägu. Tema oli mind unes näinud.

Teisel (ja kolmandal ja neljandal) õhtul olin juba kobedam, jaksasin poole ööni trummi lüüa ja lõket vahtida. Hääde inimeste seltsis on seda ikka armas teha.

Lõpuks sai draakon valmis. Jäi veel killuke aega üle, saagisin kiiruga ühest piisavalt suurest tammepakust lihtsa abstraktse skulptuuri (kahe horisontaalse tasapinnaga, kuhu kõlbab ka lillepotte toetada) ja Mariga kahasse pisut väiksemast jalakajupist rahvuslike motiividega kujukese.

Siis tuli oksjon.

...
...

Nutt tuli peale. Mul ei olnudki kahju, et mu tammepakk müüdi 10.- euroga, et meie kahepeale tehtud töö müüdi 17.- euroga. Aga see, et rahvas arvas mu 4 päeva pühendumist nõudnud skulptuuri 40.- euro vääriliseks, ajas pisara silma. Pool oksjoni tuludest läheb traditsiooniliselt korralduskulude katteks, pool jääb kunstnikule. Mina poleks selle mustri kohaselt isegi sõidukulusid tagasi saanud... Kuju ostja juhtus olema korraldaja abikaasa ja kui ma selle ehmatuse peale õnnetult ütlesin, et oleks ma teadnud, et see nii odavalt läheb, oleksin ise ära ostnud, hakkas mehel must vist kahju. Tegigi nii, nagu ma oleksin ise selle kuju ostnud. Maksin 20.- korralduskuludesse ja kuju on nüüd minu.

Ülejäänud oksjon oli ka odav väljamüük. Jube kahju oli vaadata, kuidas Hallani tammepuust "River" läks 25.- euroga, nagu ka tema ükssarvik. Neid suurepäraseid kujusid oli rohkemgi, mida ostja mitte poole odavamaks, vaid lausa 10-20x omahinnast odavamaks hindas... Kohati müüdi kujusid odavamalt, kui puit väärt oli... Eks oma osa üle mõistuse odavatel hindadel oli ka selle aasta uuendusel - kõik kujud läksid müüki ilma alghinnata. Ja kui inimestele midagi tasuta pakkuda, siis miks nad peaksid vabatahtlikult maksma? Tõenäoliselt ei saanud paljud isegi aru, kuivõrd suure väärtusega asju nad sandikopikate eest ostsid. Mõned kujud siiski läksid ka enam-vähem õiglase hinnaga. Aga noh. Kuni oksjonini oli kõik suurepärane. Siis oli edasi nukker. Ausalt, ma ei oleks Varbolasse läinud, kui ma oleksin teadnud, et miinusesse jään. Mul ei ole selleks lihtsalt võimalust. Pealegi ei ole see ju turismireis ega puhkus, ma teen seal 4 päeva palehigis tööd... Ma ei oodanudki, et kuju läheks müüki õiglase hinnaga. Ma oleksin rahumeeli leppinud ka poolega, isegi kolmandikuga sellest. Aga see... Ja mul on piinlik, et ma seal endast välja läksin. Mul on küll hea meel, et ma sain oma unenäolise mina enda kätte, aga ikka on piinlik. Oma viga, et õigel hetkel juurde ei pakkunud...

Pühapäeva hommikul ärkasime pikaldaselt, pakkisime, vestlesime veel viimaste Sipelga tänava elanikega värsketest oksjonimuljetest ja kuivõrd kallis hobi meil on ning juba enne lõunat asusime koduteele. Külastasime Kalevipoja Vestitasku Kivi ehk Viie Valla Piirikivi, mis jättis kustumatu mulje. Selle otsas sai lausa pikutatud, ma usun, et ligi tund aega. Väga sõbralik kivi, meil ei hakanud isegi külm, kuigi polnud paistnud terakestki päikest. Siis külastasime veel mõnda väiksemat rändrahnu, Lõhavere linnusekohta ja juba kella 8-ks õhtul olin surmväsinult koju jõudnud. Enne veel Mari maha laadinud.

Kuju mulle autosse ei mahtunud. Auto oli ju pilgeni villaseid kampsuneid täis, sest ilmaprognoos oli väga jube olnud. Kuju rändas edasi Eensoode perekonnaga. Nädal hiljem jõudis kuju Palupõhja, kuhu ma sellele vastu läksin. Seegi oli elamus. Laevast Palupõhja poole keerates oli äkki tee ääres silt, et seal toimub Laeva-Palupõhja tee rekonstrueerimine, 9,6 km, edasisõit omal vastutusel. Ma ei mäleta, et oleksin sellist silti varem kohanud. Natuke kõhe oli. Esimesed 9 km olid üsna sõidetavad, küll kuumaastik, aga suhteliselt lauge, hüplesin selle sujuvalt läbi. Viimased 600m oli aga tõeline poriralli, kui masin oleks seisma jäänud, siis vist teda liikuma enam poleks saanud. Kahel pool teed värsked üüratud eurokraavid... Aga ära tõin oma armsa draakoni! Autokatuski oli porine, aga ära tõin!

Nüüd on pärnapuust loomake (või oleks õigem öelda neiu? tiibadega neiu?) leidnud koha Arbimäe lillepoes. Kui kauaks ta sinna jääb ja kuhu edasi läheb, veel ei tea.

---

Viimase nädala jooksul olen ka tööle jõudnud. Hip-hop oli jälle. Ja nagu needus sattus mulle jälle kõige pikem päev. Ellu jäin. Eks mul oli ka abilisi. Ülemus Karl oli mulle toeks lausa kella poole 4-ni öösel, mille eest ma olen tõesti tänulik. Võrreldes eelmise aastaga oli nimetatud üritus vähemalt minu jaoks hulga valutum. Rahvaski oli kuidagi leebem, ei noritud minuga tüli, ei noritud ka omavahel tüli (minu silma all).

Veel jõudsime kooriga käia Pukas öölaulupeol ja peale seda Jüri L. juures saunas käia, tiigis mulistada, liha grillida ja lihtsalt oma kooriga koos olla. Mina näpistasin sellest ajast veel killukese, et Temaga kahekesi olla. Hing on rahul.

---

Igasuguseid asju juhtus veel - ega kõigest ka kirjutada ei jõua - näiteks lugu sellest, kuidas Jüri U. töötossud koos mustade sokkidega meie autos Elvasse sõitsid, selle asemel, et Jüriga Võsule sõita. Või see lugu, kuidas kogu Varbola seltskond Pingi saate salvestuse jaoks ritta seati ja käsu peale saed pidid käima tõmbama (ja mina ei saanud esimese raksuga ähmiga saagi käima, tegin näo, nagu käiks). Lugu sellest, kuidas peale puupäevi vana sõber helistas ja kurtis, et sõbranna (kes oli temaga puupäevadel kaasas) oli tohutu draama tekitanud, kuna mees on arvatavasti kõigi Varbolas olnud naistega kunagi maganud, kuna me oleme ilmselgelt liiga sõbralikud - vestleme, naeratame, kohtumisel ja hüvastijätmisel kallistame... Ja see, kuidas mu käed peale pikki järjestikusi saagimispäevi surema kipuvad... Kunagi ma aga kindlasti kirjutan sellest, et mu maja perenaine oli oma Tartu maja maha müünud ja peab minu korteri müügiga arvatavasti mõni aeg ootama. Ühest küljest on hea kindel tunne (katus on pea kohal), teisest küljest on lõksusoleku tunne (ma ei pääsegi sellest sarast kunagi...) ehk igavene draama teemal kas klaas on pooltühi või pooltäis.

---

Homme on Lagle sünnipäev. Hommikul kella viiest alates olen 13-aastase tütre ema.