Munavõttepühad

Kahepalgeline mina. Kristliku sagina peale ütlen, et iga päev on püha, vahet pole. Aga pööripäeval jälgin iga mõtet, iga tegu, iga tunnet - ilmselgelt on see päev eriline. Mõni puu või kivi on mu jaoks rohkem püha, kui kirik. Ja munapühad tähistavad uut kevadet, tärkamist, uue elu sündi. Kuskil kaugel maal surnukspiinatud mees jääb jätkuvalt sinna kaugele maale, siinmail pulmalaulu laulvad sookured on hoopis mõistetavamad ja hingelähedasemad.

Homme on meil Puhja ja Rannu kirikutes kontserdid. Ühelt poolt küsiti, kas meil on ikka kirikus laulmiseks sünnis kava? Et Irish Blessing ja Heliseb Väljadel on kindlasti sobilikud, aga mis laul on Kevadene Püha? See on vanameister K.A. Hermanni kirjutatud rõõmus lugu sellest, kuidas "Oh ilus neiu, oh kena peiu, hakkame hüüdma, rõõmule püüdma ... kodus olla igav, arm ärkab ihale haljaste vainude pääl. Hüppa, hüppa kehake, kuni elul ehake, kõla kenalt keeleke, mõlgu marja meeleke..." Eks näis, kas meid julgetakse enam kunagi kirikusse laulma lubada. Jumalavallatu kamp.

---

Nädal tagasi kirjeldatud sõrmuseloole lisan aga tagantjärele kauni pildi:


mul omal (veel?) nii kelmikat sõrmust pole, aga mõte on hea. Ainult kahjuks igapäevaseks kandmiseks pisut ebamugav, tavaline traditsiooniline rõngake segab vähem. Mõnigi noor mehhaanik võiks ju sõrmused ise valmis tinutada - ise tehtud, hästi tehtud :) Kohe oleks näha, kas kutt on tegija või lihtsalt suvaline mömm-käpp. Siit annaks veel kõvasti teemat arendada, erinevate elualade esindajatele uusi sõrmusemoode välja mõelda...

Ps. Kui juba läks teema käest ära, siis lisan juurde, et Elva Linnaraamatukogus on sel kuul mu järjekordne näitus, paberilõiked ja teemaks KEVAD SÜDAMES. Võibolla saab kunagi ka pilte.