Puhjast läksime edasi (vahepeale jäi ka väike soojenduspeatus) Randu, kus oli kuidagi helgem ja rõõmsam, sealne kirikuõpetaja jättis ka kahemõttelised märkused tegemata.
Kirikutes on fantastiline akustika. Kui see nii ei oleks, ei tõmbaks mind vist sinna miski vägi. Jälgisin osakest jumalateenistusest (nagu ma kirjutasin, tervet jutlust ei oleks me külma tõttu välja kannatanud) ja ei jõua ära imestada, mis pagana kannibalism see on? Ihu ja verd?! Kuidas üks inimene on teistest püham ja saab altari ette minna? Miks on selle usu üheks kõige levinumaks sümboliks surnuks piinatav mees? Õudne hakkab.
Sealjuures on siiski kirikuid, kus ma ennast ebamugavalt ei tunne. Pöide kirik Saaremaal, Karja kirik sealsamas... Aga neis olen käinud ainult turistina, jutluse kogemus puudub. Võibolla oleksid sel juhul ka muljed teistsugused.
Hääl on siiani kähe.
2 kommentaari:
Symboliks on antiikne eriti piinaval viisil hukkamise tarvik - rist. Ja esindusisikuks on isik, kes selle hukkamisaparaadiga ajakohaselt elu kaotas, poliitiliste mahhinatsioonide ja korruptsiooni t6ttu.
Nii et pole siin jah midagi 6ilsat ega ilusat. J22me meie oma viljakuse ja loodusvaimude kummardamise manu, need kahtlased l6unamaa vigurid pole viisaka inimese jaoks.
Rist, jah, muidugi. Siin mõtlesin ma seda, et tihtipeale kantakse kaelas risti, kuhu Kristuse kujukene kenasti külge on naelutatud. No siis võiks juba teiste piinamis- ja tapmisviiside kujutisi ka endale külge riputada - pisikesed poodud kõrva rippuma, imposantne kaelaehe rattaletõmmatuga ja. Nii elujaatav. No ja muidugi ka midagi tänapäevast - led-tulukestega elektritool oleks ju väga moekas aksessuaar.
Postita kommentaar