Laupäev, 21. aprill 2012

Siilidest, julgusest ja lugudest

Keegi on siia jõudnud otsinguga "lugu abivalmis siilist", ma pole päris kindel, et ta ikka otsitava leidis. Aitaks, kui oskaks, luuletaks kasvõi ise midagi kokku, aga ma ei ole suurem asi (laste)jutukirjutaja.

Selle asemel mõtisklen inimese (antud juhul jätkuvalt iseenda) mitmetahulisusest. Alles see oli (eile), kui oleksin kursustel ühe suhteliselt tähtsusetu seiga pärast peaaegu nutma hakanud, sest tundsin ennast väikse, mõttetu ja kõrvalejäetuna, nagu koolilaps... Aga täna vibuinstruktorina sai küll ennast maksma pandud, paarikümneaastasi kutte läbi käratud, täiesti spontaanselt sealjuures ja ei mingit alandlikkust ning tähtsusetu inimese tunnet.

Kummaline on ka see, kuidas ajad muutuvad ja mina koos nendega. Oli aeg, kui kahekümnene kutt oli suur, tark ja hirmuäratav. See oli siis, kui ma ise veel 14-15-16 olin. Ja nüüd? Käratan vajadusel peale, nagu koerale... "Kas sa saad! Mis ma ütlesin?! Otse tuleb nool välja tõmmata, muidu murrad ju selle katki!" ... "Sirgelt seisad! Sirgelt! EI HOIA NÄPUGA NOOLT KINNI, see ei saa ju niimoodi lennata!" Esimene kord ütlen kenasti rahulikult, teine kord ka veel, aga kolmas kord samale inimesele sama asja öeldes kipub hääl kõrgenema, valjenema, eriti, kui ta on näiteks mõnda noolt tähelepanematusest puruks murdmas või muud lollust tegemas. Ja ei mingit alandlikkust, häbi, tagasihoidlikkust, mitte jälgegi. Käin peajagu pikemate kuttide hulgas ringi nagu väike füürer.

Elu jooksul saab olla erinevates rollides, olla laps ja lapsevanem, õpilane ja õpetaja, teenindaja ja teenindatav. Mõni suudab igas rollis säilitada suhteliselt sarnase käitumise. Mina mitte - nagu näha, lülitub õpilase rollis automaatselt sisse kooliajal sisseharjunud käitumisviis - ma olen ammu täiskasvanu, aga käitun ikka nagu kümneaastaselt... Ja sealsamas õpetajana on lapselik alandlikkus kadunud, minu sõna maksabki äkki ja kummalisel kombel ka teised aktsepteerivad seda! Aga kuna õpetaja (giidi-, instruktori-)rollis olen siiski suhteliselt harva, kipub ikka üle pea lööma ülemäärane alandlikkus. Arenguruumi on kõvasti.

Kuskohas muutub vastutulelikkus ja lahkus alandlikkuseks? Mis koha peal saab teistega arvestamisest enda alavääristamine?

Meenub, kuidas kooliajal klassiga näidendeid tehti. Kui vähegi võimalik oli, jäeti mind välja, sest mul ei olnud seda sädet, julgust, närvi... Nüüd räägin töökaaslastele talgupäeval juttu sellest, kuidas vares hernesuppi keetis ja nad kuulavad, pärast üks ohkab, et küll sina aga oskad! Räägi seda juttu ka, kuidas metssiga kartuleid kasvatas!

Kui palju oleks elu teistmoodi kulgenud, kui ma oleksin juba 25 aastat tagasi julgenud öelda, arvata, enda eest seista? Kes seda teab. Aga see polegi enam tähtis, ega tagantjärele ikka midagi muuta saa. See-eest on homse päeva võtmed tänases päevas.

Lugusid on mul küll: varestest, metssigadest, karudest ja talumeestest, Jaagupist ja Surmast, halltõvest, hundist ja rebasest, ehk kaevaks mõne loo välja ka siilist. Võibolla isegi abivalmis siilist. Aga ma parema meelega ei kirjuta neid, ma hoopis räägin.



Jutu asemel riputan hoopis pildikese - see pärineb siit. Vaadake ja imetlege peent kunsti!

4 kommentaari:

Morgie ütles ...

hahaha, sina ja KÄRATAD?
Hahah.
Ma juba kujutan ette, kuidas sa leebe tooniga neid sõnu ütled. Lihtsalt natuke kõvemini, kui muidu.
Või siis salvesta teinekord, muidu mina ei usu, et sa käratada ka mõistad.
Põhiline, kui toon mõjub, siis rohkem pole tarviski.

Morgie ütles ...

Lugu abivalmis siilist võib äkki see olla:
Siil õpetab Kalevipoega

Lendav ütles ...

Mõistan ikka käratada ka. Aga tõsi ta on, võrdlesin ennast mõttes ühe teise instruktoriga, (kellega kunagi on olnud õnn (õnnetus?) koos töötada. Tema käras ikka kõvasti, ja vihaselt. Vot viha ei ole ma selle töö juures endast veel leidnud.

Morgie ütles ...

No kui ei ole vaja viha (saab ka ilma) siis ei ole seda lihtsalt vaja.