Mitte midagi ei ole nagu kirjutada, aga brain study vahib iga kord otsa, kui ma oma blogisse satun ja see hakkab juba häirima. Eks kirjutada oleks tegelikult küll, lihtsalt... vaikus on. Miski ei tundu nii huvitav või tähtis...
Vahepeal on siiski üht-teist juhtunud. Mulluse aasta sisse jäi hulk käike arste pidi, alates perearstist ja lõpetades ps-aatri ja -loogiga, kes kõik üksmeelselt on mind (enam-vähem) terveks tunnistanud. Aga miks ma siis ikka veel (viimasel ajal küll õnneks vähem) ennast nii kehvasti tunnen? Lõpuks tuli juba ahastus, et kusagilt ma abi ei saa, ise ma endaga hakkama ei saa, ju ma siis peangi jääma selliseks katkiseks... Aga lootus sureb viimasena. Eile käisin aroomiterapeudi juures. Sain kokku inimesega, kes tundus juba ammune tuttav olevat, kes kergelt, lahkelt ja soojalt suhtus minusse nagu inimesse ja - kõige tähtsam - segas mulle kaasa pudelikesse kodutunnet, eneseaustust, tasakaalu, soojust, julgust, rõõmu... Ja mitte vähe oluline ei ole see, et rahakotis ei ulu peale seda tuul (milleks ma ka valmis olin). Ma ei pea üksi olema oma hädadega, abi on olemas. Jah, see saab veel palju aega võtma, muutused ei tule üleöö, aga algus on tehtud.
Bensoe, viiruk, magus apelsin, kuusk, vanill.
1 kommentaar:
Ehk on Sul v2hem v6i rohkem varjatud umbusk kaaskodanike vastu - pealt kena kyll, aga mida ta selja taga kokku keerab! Taoline m6te tekitab pinget ja h2irib praktiliselt kogu 2rkveloleku aja. Paljud 6rna n2rviga inimesed kannatavad selle hirmu all. Sedda enam, kui nad on varasemas elus alatute inimestega kokku puutunud.
See on v2ga ja v2ga 6ige, et kalkuleeriv m6istus peab n8 ebateadlike meelte poolt tuge saama. L6hnad on miskip2rast eriti tugevad stimulaatorid, v2hemalt mulle, visuaalile. (Muidugi, elus taim ja haljendav maa on m6nele kodanikule k6ige parem elustaja, irw.)
Vaielge, kui soovite, sest inimese m6istusel on l6pmata hulk soppe ja skv22re.
Postita kommentaar