Uue numbri lõi ette. Ikka ilusti ja pauguga.
Külastasin tütrega, nagu juba mõni aasta varemgi, Kudzu lahket kodu. Sõime ennast kandiliseks, ennustasime kaartidega, valasime tina ja loomulikult kasutasime Kudzu rikkalikku raamatukogu bibliomantiaga tegelemiseks. Keskööl paugutasime ka pisut.
Mulle lubas uus aasta Taro kaartide järgi suurepärast võimalust oma alateadvuse kõntsa välja rookida. Teised ennustused olid rõõmsamad, näiteks Eesti rahva ennemuistsete juttude järgi peaks minuni jõudma mu kadund isa pärandus teise öö haual valvamise eest - pärandus, mida keegi ei oska aimatagi! Ja tuhande ühe öö jutud lubasid jätkuvat kirglikku salajast armastust - neiu Mariam valetas kaaskondlastele, et läheb palvetama ja hiilis hoopis kallima kaissu! Tinavalamine andis teada, et tuleb minu aasta - kena pisike draakon, tiibadega ja puha, täitsa minu nägu. Raamat maailma toiduainetest ütles mu tuleval aastal olevat konna. Kalevipoeg ennustas mingite möödunud sündmuste leinamist (Soomest tagasitulles saarest mööda sõites kena neiu ja tema huku meenutus). Sümboliraamat pakub mulle sel aastal kaarti - eelkõige astroloogilist, aga sinna juurde ka kõiki muid kaarte - mina kergekujulise kartomaanina ainult rõõmustan selle üle! Švejk oli seekord segasevõitu ja piibel ka mittemidagiütlev.
Kokkuvõttes võib ennustustega rahule jääda, sest eks need aastad olegi sellised - kõntsarookimist on alati, sinna hulka vallatusi ja üllatusi (nii meeldivaid kui ebameeldivaid), eks meenutamise aegu ja vahetevahel ka kahetsust on ikka aeg-ajalt. Pärandus on hetkel see kõige närvekõditavam - on see siis materiaalne (absoluutselt ebatõenäoline) või vaimne, eks aeg näitab. Siiani olen saanud pärandusena isa kruustangid, vaarisa õliluisu, vaarema kirstu ja vanaema õmblusmasina... Vanaema fotoalbumid on ka minu käes. Ja muidugi suurel hulgal lugusid - minu isa lapsepõlvest, kooliaegadest, sõjast, küüditamisest (millest isal õnnestus pääseda, kuigi ülejäänud pere läks...), isa leiutustest ja loomulikult jahimehelugusid. Kõige rõõmsam oleksin vist siis kui suudaksin endas leida isa leidlikkust, ebatraditsioonilist mõtteviisi, järjekindlust ja rikkumatut avastusrõõmu, mis võib mõnegi materiaalse väärtuse ületada. Samas näiteks dementsuse ja jälitusluulu jätaksin pärandusena välja võtmata.
Uue aasta viimased paugud said üsna vaikselt lastud 2. jaanuari hommikul, sellega sai siis aasta ka väärikalt ja mitmekesiselt vastu võetud. Kui nüüd see number ka meelde jääks ja käe sisse harjuks...
Teilegi! (mida ise soovite)
---
Assapagan! Just märkasin, et aastanumbri vahetumise puhul on ikka mingeid lubadusi ka antud! Ja mina - mitte ühtegi!? No ma siis luban - ma ei anna aastavahetuse puhul ühtki lubadust, tulgu, mis tuleb!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar