Reede, 30. detsember 2011

Tagasivaade

Aastanumber hakkab vahetuma. Seega oleks kena jälle meelde tuletada, mis siis kõik juhtunud on...



  • Esimest korda elus sain täiskohaga tähtajatu lepinguga tööle. Nüüdseks on see küll vabatahtlikult-sunniviisiliselt (loodetavasti ajutiselt) osalise tööaja peale kärbitud.

  • Esimest korda elus käisin psühhiaatri juures. Tunnistas mind enam-vähem normaalseks (või ei julgenud öelda, mida tegelikult arvab).

  • Elu kõige jubedamad masendushood jäid möödunud aastasse - sellega olen suutnud tunamullust edastada! Nende masendushoogudega kaasneb veel nii mõndagi enneolematut, aga kõike ei pea ka üles kirjutama.

  • Toimus esimene väike (aga sügav) kokkupuude aroomiteraapiaga.

  • Esimest korda elus olen lubanud endale olla väsinud. Sellega on kaasnenud spontaanne süütundeta puhkamine ja - hämmastaval kombel on unetunnid kokkuvõttes koguni vähenenud!

  • Olen saanud juhtida mõnda enda jaoks uut (ka harjumatute gabariitidega) masinat. Raivo kollase veoautoga viina järele minek on ikka rõõmsalt meeles...

  • Maalisin oma elu vist siiani olulisima maali - 8 kuud võttis aega. Mari tunnistas selle ka minu parimaks tööks.

  • Esimest korda elus nägin unes maja, mis mulle meeldis... Siiani on unedes olnud majad, mis on kas imeliku planeeringuga, lagunenud sarad, ehitusjärgus või muidu absurdsed labürindid. Nüüd siis jõudis hing vähemalt unes koju. Maja asus Detsembri tänaval, numbriks 30 nov.

  • Esimest korda elus ma tunnistan endale, et ma vihkan kedagi. Siiani ma pole endale seda tunnet kunagi lubanud.

  • Mitmeid ilusaid, toredaid ja häid kohti külastasin ka esimest korda. Kurjavaimu kivi ja Heavaimu kivi näiteks, aga ka Karja ja Pöide kirikuid. Veel sai möödaminnes nähtud ka Tsõdsõpersemäge ja Juudijõõratustki. Eks neid kohti ole veel.

  • Esimest korda mu elus kasvas mu laps minust pikemaks! Teine ähvardab sama teha juba uue aasta esimesel poolel. Jalanumber on mul meie peres nüüd kõige väiksem (kui kassi mitte arvestada).

  • Esimest korda elus olen mullusest lumest ikka veel nii tüdinud, et ei oota seda üldse, kuigi aeg oleks juba käes.

  • Nii vara (aprillis) pole ma looduslikus veekogus ka veel ujumas käinud.

  • Mis siis veel...? Esimest korda elus käisin võõraste meestega saunas... ...oot... ei, seda olen ma varem lugematuid kordi teinud. Esimest korda elus on mul oma kodu... oot... ei seda pole mul kunagi olnud, ka sel aastal mitte... Esimest korda elus sain siilipeaga blondiiniks... ei, see on ka juba varem olnud, ja mitte vähe... Ei tulegi nagu meelde rohkem...
Kokkuvõtteks võib öelda, et aasta on olnud sitem, kui ükski teine*, aga lõpuks olen suutnud saavutada siiski mingigi tasakaalu ja hoian sellest kümne (kahekümne?) küünega kinni, et ma ikka suudaksin tunda rõõmu sellest, et päike paistab ja et süda lööb.



Las vana aasta läheb pauguga, et uus ja hullem... ei, jälle valesti sai, et uus ja helgem tulla saaks!

*See aasta, kui ma hakkasin oma laste isast lahku minema, otsisin meeleheitlikult korterit ja tundsin, et ma suren ära, kui mingit lahendust ei leia, oli ka üsna sitt. Aga - selle uskumatult kehva ja lootusetu aja järel keeras elu ette teise külje. Kas ka seekord? Eks aeg näitab...

2 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Näe, polnudki ju kõige hullem...
Head uut eneseleidmist uule aastal! (irooniata!)

Lendav ütles ...

Aitäh!