Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Jerzy, Irena ja udu

Käisin eile Karulas Jure majaehitust (kuhu ta kujusid soovib) vaatamas ja külastasime ka tema vanemaid. Ahh, kuidas mulle meeldivad sihukesed vahvad vanainimesed! Ema on niisama vana, kui minu isa oleks olnud, isa on aasta noorem. Isa Jerzy valmistas köögis süüa, ema Irena näitas oma töid - nad on mõlemad kunstnikud. Rääkisime läbisegi inglise ja vene keelt, nii nagu sõnad meelde juhtusid tulema. Hirmus armas - nähes, et vanadus võib ka selline olla - mitte kibestunud ja dementne, vaid küps ja rahulik, saan ma järjest rohkem aru, et elu läheb ajapikku aina paremaks. Ja ma tahan teha kõik, mis vähegi võimalik, et vananeda samamoodi terviklikuks inimeseks, kelle olemasolu on rikkus, mitte vaev.

Maanteel oli udu - oleks mul fotokas, oleksin teinud selliseid fotosid, et te oleksite lihtsalt kadedusest roheliseks läinud. Maagiline, müstiline sõit, justkui oleksin sattunud mõnda iidsesse muinasjuttu või legendi... Aga Oleks ja Pidi olevat sitad poisid, nagu mu ema üleb. Fotokat mul ei ole*. Ainult mälupildid loojuvast kuldsest päiksesest, uduviirgudest, mis kohati üle metsa ulatasid, kuldsetest kiirtest läbi puuokste ja udu, pehmetest-pehmetest soojadest värvidest põldudel ja udusse hajuvatel metsatukkadel, võsastikel... Kirjeldamatu.

*Fotokaid on mitu, aga kõik filmiga... millele ma ei raatsi enam, peale KaruMati digipeegli näppimist, filmi osta.

1 kommentaar:

Morgie ütles ...

mmm... udu...
rahuliku ja helge vanaduspõlv. Usun, et kui üldse kellelgi, siis sul on see täiesti võimalik. Sa oled alati nii pieteeditundeline, ei võimutse kunagi teiste inimeste üle, ei nõua endale vabadusi teiste õiguste arvelt - ma arvan, seda on juba väga palju. Sellised inimesed on haruldased. Edu!