Sattusin täna ühe vanapaari juurde, kes jahmatas mind oma aastakümnetega sisseharjunud disharmooniaga. Naine (72) siblis, toimetas, rahmeldas, korraldas. Mees (77) vingus ja virises ning püüdis enda tähtsust tõsta naise mahategemisega... Rääkisin hiljem pikalt nende miniaga seal nähtust. Oli juttu selleski, kuidas muinasjutu-laadsed kooselud on olemas, aga igaühele seda kogemust ei jagu. Vahel ongi lihtsam olla üksi, kui inimesega, kes elab sellest, et sööb su unistusi ja tallab sind jalge alla...
Ikka veel unistan sellest, et mu kõrval on inimene, kes vähemalt püüab ka mind mõista, keda ma austan ja kes austab mind, et on usaldus, et on soojus, et on hea tahe... Aga niiviisi, nagu täna nägin elatavat - ei, parem olen üksi. Ma olen kogenud armastust, soojust, poolehoidu ja austust ja tean, mis see on väärt. Ja mul pole kiiret kuhugi.
2 kommentaari:
Vingujad ei austa ega armast akedagi, nad suudavad tunda vaid aukartust endast fyysiliselt tugevama ees. Mida tehaxe nõrgemaga, nägid ise...
Nii et on, mida soovida & taotleda. Koostöö v vähemalt sallimine, viisakus teise vastu on elementaarne mistahes suhtes, mix siis peres, lähisuhtes muud võtted sallitud praktika on???
Vot see ongi huvitav..
Miks mõned inimesed suudavad tööl-vm seltkonnas olla täiesti talutavad inimesed, aga kodus on selle eest seda enam nõmedad..
Turvalised koduseinad?
Nagu lapsed.. Minu lapsed on saanud mõlemad lasteaias pärjatud kui oma rühma viisakaimad lapsed. Ma ei suutnud oma jahmatust sel hetkel varjata ja küsisin päris siiralt: Mis te nalja teete või?
Aga lapsed lasteks..
Postita kommentaar